üks asi veel

Mingi värk on. Tõstatad mingi viisaka kultuurse vestlusteema ja siis keegi ütleb midagi enda arvates teemakohast, mis minu arvates üldse asjasse ei puutu. Kõige klassikalisem näide. Muusikateema juures mainin, et kuulan hea meelega Michael Jacksonit. Ja mulle vastatakse midagi stiilis: Aga vaata, milline nina tal on ja ta ju magab väikeste poistega. See ei puutu ju asjasse. Või puutub? Siis teine näide. Mulle meeldivad Navitrolla pildid. Ja siis keegi teatab, et see Navitrolla ei ole ikka õige mees, kui ta oma lapse alimete ei maksa. Või see kui mõni ei kuula Jäääärt, sest neile ei meeldi Inboili isiksus. Mismõttes? Ma ju ei rääkinud sellest. Noh, on muidugi olemas sellised vestlused, mis liiguvad ülihelikiirusel teemast teemasse ja nende vahel. Aga ikkagi. Oletame, et need ei ole teemavahetuse vaid teema jätkamise laused. Kas keegi kes oma eraelus ei ole väidetavalt just kõige toredam olevus, ei saagi kunagi olla hea... nohsee, loomeinimene. kunstnik. misiganes. Kas vastiku inimese kirjutatud armsad laulud on nagu teesklus? Mulle, kui Naiivsuse Kehastusele on ikka meeldinud mõelda, et see, mida keegi loob ongi see, mis ta on. Või siis vähemalt seda, et kunstnikel on neid isiksusi piisavalt palju ja need on piisavalt lahus, et eraelu elab üks ja loomingut toodab hoopis teine. Kas ma peaksin vaatama nunnusid sebrasid ja mõtlema mitte nunnude sebrade peale vaid selle oletatava lapse peale, kes oletatavasti selle-sebra-joonistamise-eest-tulnud raha ei saanud? Kas ma peaksin Jacksoni esitatud armastuslaulu kuulates õlgu võdistades vastikusega mõtlema, et see on äkki mõnele väiksele poisile kirjutatud. Ei peaks ju. See tundub iseäranis vale. Nagu ülemõtlemine. Niigi on see mõtlemine mul vaevaline.

Teine asi on muidugi see, et see pikk jutt siin on puhtalt minu isiklik vaatemätas. See on see, millest mina lähtun ja lähtumata jätan. Tegelikult on mul sügavalt kama, mis põhjustel üks või teine inimene ühte või teist artisti tarvitab. Või tarvitamata jätab.