Koit palub, et ma talle raamatut loeksin. Mina, egomanjakk nagu ma olen, valin riiulist midagi, mida ma ise kah lugeda tahan. Pealegi, kui ma pean veel mõnda vahvat lugu Hedist ja Mikust, kes peavad talu, lugema... siia lausesse tuleb liiga palju komasid. Igatahes. Prachettit loen lapsele ette. Ja laps segab kogu aeg vahele. Ilmselgelt teen ma midagi valesti, kui ma lohepildiga raamatut lugedes pole veel lohe öelnud.
emme, kas sa oled natuke lumal.
Käisin täna toidupoes. Märkimisväärseks teeb selle asjaolu, et ma käisin töökohta saamas. Tahtsin koristajaks. Nemad määrisid mu kassapidajaks. Neil on ilmselgelt kassatibidest selline puudus, et iga vähegi jäsemeid omav ja selge pilguga olend tuleb kassasse panna. Hoidku selle eest, kui mõni terve mõistusega inimene avalikult moppi mööda poodi lükkab. Jamh. Ma tean, et see ei ole just kellegi unistuste töö. Ma olen näinud, kuidas ilusad särasilmsed neiud on päevotsa triipkoode piiksutades ära mandunud. Aga ikkagi. Proovin, vaatan, mis saab. Ma saan iga hetk tegelikult ju ümber mõelda. Ma arvan...
Lauamänguhullus. Joonistamise alias näiteks. Ja see moodumäng "Võidab see, kellel on kõige rohkem asju", mis mulle eriti head muljet ei jätnud. Ma pole teda mudugi veel mänginud, aga kõrvalt jäi suht mage mulje. Kaardid on suht naljakad, esimesel korral. Siis on veel Carcassone, mis oli suht lahe. See minu täielik kobadus selles välja arvata. Rääkides lauamängudest, milles ma imen lurinal. Elu on selline. Ei, see on selle lauamängu nimi. Selles ma näiteks imen. Ja kaardimonopolis kah. Mingi värk.
sa tahad siia?
jaa
ma kohe lähen
ah, tegelt ei taha
Raamatukogu kutsub. Passib seal künka otsas, posu ainult kohalkasutuseks -raamatuid sees. Peaks minema ja vaatama seda asja mõnipäev.
Ma vaatan poes mingit kahetonnist tillukest telekat ja mõtlen oma vanaisa peale. Et see ei ole ju nii kallis ja talle ju meeldib, kui väike telekas köögis on. Need kineskoobiga nikerdused lähvad tal kogu aeg katki. Mõtlen, et kingin vanaisale tillukese moodsa teleka. Mis see paar tonni siis vanaisa jaoks ära ei ole. Tegelikkus on see, et vanaisa antud 500 kuus on üks põhjustest, miks ma nälga pole surnd. See ja Joalate külalislahkus.
Öö ja päev on sassis.
Mina olengi see poisipeaga tüdruk. Mul on nii poisipea, et vähe pole.
emme, kas sa oled natuke lumal.
Käisin täna toidupoes. Märkimisväärseks teeb selle asjaolu, et ma käisin töökohta saamas. Tahtsin koristajaks. Nemad määrisid mu kassapidajaks. Neil on ilmselgelt kassatibidest selline puudus, et iga vähegi jäsemeid omav ja selge pilguga olend tuleb kassasse panna. Hoidku selle eest, kui mõni terve mõistusega inimene avalikult moppi mööda poodi lükkab. Jamh. Ma tean, et see ei ole just kellegi unistuste töö. Ma olen näinud, kuidas ilusad särasilmsed neiud on päevotsa triipkoode piiksutades ära mandunud. Aga ikkagi. Proovin, vaatan, mis saab. Ma saan iga hetk tegelikult ju ümber mõelda. Ma arvan...
Lauamänguhullus. Joonistamise alias näiteks. Ja see moodumäng "Võidab see, kellel on kõige rohkem asju", mis mulle eriti head muljet ei jätnud. Ma pole teda mudugi veel mänginud, aga kõrvalt jäi suht mage mulje. Kaardid on suht naljakad, esimesel korral. Siis on veel Carcassone, mis oli suht lahe. See minu täielik kobadus selles välja arvata. Rääkides lauamängudest, milles ma imen lurinal. Elu on selline. Ei, see on selle lauamängu nimi. Selles ma näiteks imen. Ja kaardimonopolis kah. Mingi värk.
sa tahad siia?
jaa
ma kohe lähen
ah, tegelt ei taha
Raamatukogu kutsub. Passib seal künka otsas, posu ainult kohalkasutuseks -raamatuid sees. Peaks minema ja vaatama seda asja mõnipäev.
Ma vaatan poes mingit kahetonnist tillukest telekat ja mõtlen oma vanaisa peale. Et see ei ole ju nii kallis ja talle ju meeldib, kui väike telekas köögis on. Need kineskoobiga nikerdused lähvad tal kogu aeg katki. Mõtlen, et kingin vanaisale tillukese moodsa teleka. Mis see paar tonni siis vanaisa jaoks ära ei ole. Tegelikkus on see, et vanaisa antud 500 kuus on üks põhjustest, miks ma nälga pole surnd. See ja Joalate külalislahkus.
Öö ja päev on sassis.
Mina olengi see poisipeaga tüdruk. Mul on nii poisipea, et vähe pole.
See „ poetibi“ kogemus võib kuluda tõesti „marjaks“ ära, aga Sul on õigus, et seal üks andekas, ilus, tark tüdruk, nagu Sina, lihtsalt mandub ja ma kardan, et kool hakkab lonkama siis ikka mitut jalga , kui Sa pead end jagama lapse, kooli mehe kodu ja ränkraske tapva töö vahel. Olen söönud proletariaadi kibedat leiba ja ei soovita sugugi soojalt seda oma säravale esiklapsele. Kui oleksid üksik, võiksid ju kõike oma nahal proovida, aga Sul pole ju eriti aega. 22 hakkab kukkuma ja kaugel see 24 gi pole, vastiku vanainimese tarkusega annan sooja soovituse, et lõpeta ülikool ära, siis võid eksperimenteerida.
ReplyDelete