eeh

Ma peaksin ideeliselt õppima, aga ma ei saa lissalt. Niikaua on kõik korras, kuni ma laua taha istun. Sest siis tuleb ahastus ja õud üheskoos ängiga. Ma lissalt ei saa keskenduda. See on täpselt see asi, mis minuga juhtub, kui ma asju viimase hetke peale jätan. Maisaaaru, mis inimesed need on, keda viimased hetked end kokku võtma panevad. Mul see igatahes ei tööta. Ma vahin tühja pilguga vihikusse, kritseldan lillekesi, närin huuli. Siis kui ma ennast vähegi kokku suudan võtta, kirjutan heal juhul mõne asja mõnest kohast mõnda teise kohta ümber ja vahin siis edasi. Katsun keelega oma valutavat hammast. Liidan juba sajandat korda oma selle semestri reaalseid ja oletatavaid ainepunkte kokku. Jõnksutan jalgu, teen endale teed, käin pissil, võtan oma pastakat juba sajandat korda juppeks ja panen kokku tagasi. Pööran konspektilehti. Tõstan praktikumide ülesandeid ühest kuhjast teise: kasvavas järjekorras, kahanevas järjekorras. Vahin tühjal pilgul tühjusesse. Kratsin pead. Panen kampsuninööbid kinni, teen lahti. Eeh...

Reedel oli hambaarst ja reede õhtul, laupäeval ja pühapäeval valutas hammas. Nagu sitta kanti. Ja valuvaigistid lihtsalt jonni pärast otsustasid mitte töötada. Ja siis see valu kiirgas nagu lollakas ("kiirgas nagu lollakas." sest lollakad ju kiirgavad hullult) teistesse hammastesse ja meelekohtadesse ja kuklasse ja kaela. Kuna ma olen ilmselgelt liiga palju seda haiglasarja vaadanud, kujutasin endale ette, kuidas seal on mingi kohutav-haruldane värgeldus ja ma pean edasise elu pooliku lõuaga elama. Täna hommikul helistasin oma hambaarstile. See oli vist tema enda mobiili number, mis mulle anti. Ta üldse ei pahandanud, et ma nii vara puhkepäeval helistan ja isegi mäletas mind ja mu hambaid. Seletas ilusti kannatlikult ära, mis toimub ja miks on mõnikord normaalne, et valutab. Nii hea sai kohe. Selles mõttes, et valutas sama moodi edasi, aga nüüd ma teadsin, miks. Mingi kentsakas. Teadmatus on ikka üks kole elukas küll.


Ma mõtlen, et see hambavärk on üks nendest värkidest, mis kodust ära kolides tulevad. Selles mõttes, et kui ma väike olin, siis oli emme, kes mind tagant torkis, et ma hambaarsti juures käiksin, oma tuba koristaksin, koolis käiksin ja need teised asjad. Ja kui ma ära tulin, hakkasin ennast ise tagant torkima, et ma koolis käiksin ja tuba koristaksin. Aga selle hambaarsti juures käimise unustasin ära. Muidugi mul veel joppas, ma olen kuulnud hirmu- ja õuduslugusid noortest, kes pärast kodust ära kolimist ennast enam kooli kah ei viitsi torkida. Ja pärast on teadagimis. Siis on veel endale öiste linnas käimiste keelamise teema. Sest mõnikord on vaja keelata. Selle koha pealt ma kah just kõige osavam ei olnud, nagu juuresoleval pildil näha.



Hästi korraks käisin ükspäev piljardamas. Arva ära, kas kohe tuli Pattaya Walkingstreet silme ette või jah. Sellest on juba peaaegu aasta.

Kuidas ma oma lapsega matemaatikat teen.
Mitu jalga on elevandil?
Neli.
Aga mitu jalga on kahel elevandil?
Kaheksa.
Ja siis selline ülesande püstitus: Kui laua peal on seitse taldrikut ja meil on vaja iga taldriku juurde panna üks kahvel, siis mitut kahvlit meil on vaja?

Eile oli näiteks nii, et me hakkasime linna tulema autoga ja umbes km enne linnapiiri sai bensiin otsa. Siis me jätsime auto maha ja kõndisime linna. Päris pikk maa oli. Sest ega esimene bussipeatus kohe linnapiiril ei ole. Läksime panka, et heaküll, andke siis mulle see krediit, mida te juba umbes miljon aastat mulle pähe olete üritanud määrida. Ja nad ei andnud. Mingi tehniline seletamatu ebakõla olevat. Kui kõik hästi läheb, siis esmapa saab. Helistasin vanaisale ja kutsusin ennast talle külla. Bussiga läksime. Buss sõitis ühele ilusale hallile autole külje pealt natuke sisse. Hästi põnev. Vanaisa tegi lõunat ainult endale. Kui ma üksi elaksin, teeksin kah ainult endale lõunat. Vanaisa oli ühe elektrijuhtme üle toa tõmmanud. Pesunööriks. Sain natu raha, näitasin natu Koidu joonistusi ja tulin jalust ära. Pärast istusime Eedeni õndsa wifi raadiuses, et ma saaksin teada, et see õppejõud ei ole ikka veel mulle vastanud ja et mul tahvad jälle mõned raamatud pikendamist. Raigo käis autot päästmas. Parklas oli kolm halli ja musta riietunud väikest poissi, kes puhusid kondoomi täis. Ja kolm roosasse ja helesinisesse riietatud väikest tüdrukut, kes olid kõik umbes "kas see on kondoom vä?" Jah, see on kondoom. Varustasime toidupoes end erineva pliiti mitte vajava toiduga ja läksime ära koju. Eurovisiooni saadet vaatasin hambavalule vahelduseks. Hästi lahe oli. Ei, tegelt ka. Keegi oli seda nii šeffilt kokku lõikunud. Nii, et intervjuude vahele tuli mingeid naljakalt sobivaid ja sobimatuid kaadreid arhiivist. Tegi kogu selle jura poole talutavamaks.

Mind mõnikord täitsa häirib, et mõne luuletuse või laulu ainsaks mõtteks on "uu, vaata, milliseid riimuvaid sõnu ma tean."