Tuesday, February 19, 2008

niih...

Nu mis ma sulle räägin täna.

Mingi ilge kooliskäimine on. Ma just ükshetk mõtlesin, et funktsionaalanalüüs pole midagi hullu ja siis kuulsin ühte kohe-ära-lõpetavat tüdrukut ütlemas, et see ja algebra ongi kõige jubedamad asjad. Ja mina tean, kui jube asi on algebra. Mida sa hakkad selle infoga peale? Mitte sittagi. Mida sa saad selle põhjal nüüd paremini otsustada või otsustamata jätta? Mitte kui midagi.

Ma loen raamatuid. Mingi tühi passimise moment tuleb, võtan kotist raamatu välja ja -sulps- olengi sinna sukeldunud. (Mitte et ma sukelduda oskaks, maioska ujudagi. Aga ma kujutan umbes ette, mis tunne see võib olla.) Siis ma olen seal raamatu sees sukeldunud. Mõnikord kohe nii pikalt, et ühe hingamisega saab terve raamat läbi. Siis ma pean mudugi välja tulema. Ja siis ma vahin silmi pilgutades ja mitte muffigi aru saades ringi. Noh, nagu need kutid, kes lähvad vee alla ja tulevad pärast mingis teises kohas välja. Hingeldades ja vett puristades. Coelho ja Gaiman põhiliselt.

Kas sa teadsid, et ulme ei tähendagi ainult tulnukaid ja roboteid ja tähesõdasid? Nad topivad ulme alla kõik muu kah, mis natukenegi mingit oma hullu teooriat arendab. Nad isegi ütlevad Vonneguti kohta ulme. Ma sain nüüd kah teada.

Mul on vaja hädasti minna Aivi ja ühe veiniga Toomemäele. Ja Krooksu.

Tead, millal ma ennast eriti nohikuna tunnen? Siis kui keegi teeb kuskil mingit progemisnalja ja ma saan sellest aru. Mis on tegelt natu ebaloogiline. Sest nohik-olemine peaks endas sisaldama ju oluliselt rohkem ja sügavamaid teadmisi. Aga väiksest naljast aru saamiseks piisab õige natukesest kah.

Ossakurat, kui kiiresti ma vahepeal trükin.

Kuidas mu lapsel läheb? Käib imeilusasti lasteaias. Kuna mul on tavaliselt arvuti seljakotis, ei võta ma teda kõndimise ajal sülle. Siis ta peab oma jalgadel pikki vahemaid läbima ja teeb seda päris tublisti. Kadri käis logopeedi juures r-tähte õppimas ja sai koduseks tegemiseks keeleharjutused. Nüüd teeb Koit neid kah aegajalt. Esialgu mingeid olulisi tulemusi ma täheldanud ei ole. Juuksed on tal ilgelt pikaks kasvanud. Mina ei oska poisisoengut lõigata. Tegelt, kui nüüd aus olla, ei oska ma üldse juukseid lõigata. Kunagi, kui raha tuleb, viin lapse juuksurisse. Kõik need sõrmetegelased, mida ta endale ette kujutab, on viimasel ajal põdrad. Liblikaid on ka. Ja hobuseid.

No comments:

Post a Comment