Ma vaatan nüüd hommikuti Scooby Doo multikat. Sest see saab just siis läbi, kui on vaja hakata bussi peale minema. Ja last on hea riidesse panna, kui ta on multikasse liiga süvenenud, et vastu hakata. Tunnusmuusika kummitab.
Ma kujutan ette, et kui ma oleksin vähekenegi laisem, istuksin ma päevade kaupa Salmes, jooksin teed ja loeksin liiga palju raamatuid. Kinnitades endale kogu aeg, et ma ei saa mitte kuidagi moodi koolis käia, kui ma seal süüa ei saa. Aga ma olen sellest poole tublim. Ma käin tühja kõhuga koolis. Esmaspäeval msnisin emmele, et ta mulle natuke kannaks. Teisipäeval avastasin, et see, mis ma esmapa kulutasin, pole arvelt veel maha läinud ja kulutasin seda raha uuesti. Eile oli pangaarve sügavalt miinustes, aga ma jõudsin andmeanalüüsi praksi ja mingi loengu... mis loeng see oli? numbrilised meetodid vist... nende vahel ära käia, endale kaks praeräime põske pista ja ühe termosetäie liiga magusat ja kanget kakaod kaasa võtta. Täna vahetasin bussisõiduks mõeldud suure pihutäie 20-sendiseid kahe võileiva vastu. Sest bussi peale mul eileõhta ei kulunudki. Sest Raigo ilmus korraks välja. Kõht on küll kogu aeg tühi, aga mu semestrialguse kõrge motiveeritus hoiab mind tegevuses. Just sikutasin endale kaks sellist proge, millega ma saan koduseks, lisaks ja harjutamiseks mõeldud ülesandeid teha. Nii tubli olengi.
Ma vist ei lähe täna kakao-jahile. Sest mingi hullumeelne torm hakkas just. Tuul ja mingi valge sodi. Pärast nad ütlevad küll, et "oi lund on sadanud." Aga tegelt ei saja. Tegelt tormab. Või pihustab hullumeelselt.
Mingi asja mõtsin välja. Inimeste kohta jälle. Ma mõtlengi suurema osa ajast inimeste peale. Mõtsin, kui kohutavalt tähtis on, et oleks keegi, kellega oma aset leidvat kogemust jagada. Näiteks see, kuidas rasedad paaridesse võtavad ja omavahel kudrutavad. Hullult tahaks nagu jagada kellegagi kõiki kogemusi. Läbi arutada. Eriti, kui kogemus on mitmekülgne. Näiteks haigena koolis käimine või noorena emaks saamine. Mida rohkem korraga käimas olevatest asjadest teise omadega kattub, seda rohkem oleks nagu rääkida. Selles mõttes, et igasuguste emadega rääkimine on üks asi. Aga suhelda mõne emaga, kes on käib kah koolis, on hoopis teine asi. Mõistmine on kohe parem. Ja suhtlemine koolis käiva emaga, kes on sama puruvaene, on juba järgmine level. Ja nii edasi. Nagu kõige rohkem oleks rääkida ja aru saada kellegagi, kes on täpselt samas olukorras, kui mina. Aga keegi ei ole ju minuga samas olukorras. Peale minu enda. Ja päris endaga ju kah ei räägi. Võinoh, jätame selle praeguse tähele panemata. Mängime korraks, et blogimine ei ole mitte endaga vaid kõiksusega rääkimine. Hästi kõva häälega.
oota... teemakohane pilt...
Teine asi on see, kui kohutavalt hea on rääkida kellegagi, kellega pole peaaegu midagi ühist. Värskendav ja puha. Sest need igapäevased teemad on hästi osavad ära ammenduma.
Läksin raamatukokku, et viimast Vonneguti ära viia ja mõtsin, et vist ei võta praegu midagi. Ainult natuke vaatan ringi. Nagu mäletasin, et oli mingi autor, keda mulle soovitati. Gaiman või midagi. Ei leidnud. Aga kuna ma seal tähestiku alguses juba omadega olin, vaatasin korra C alla kah. Ja vot ongi. Nüüd on mul Coelho kotis ja iga vaba moment sisukalt täidetud. Ühe korra oli, et ma pidin bussi ootama ja mul ei olnud mitte ühtegi raamatut kaasas. Ma tundsin end järsku nii abituna. Mida ma hakkan peale selle 10-15 minutiga? Lihtsalt passin? Tammun ühe koha peal ja vaatan pidevalt kella? Kuidagi nii see ju käib, ma olen bussipeatustes inimesi näinud küll.
Üks praksi juhendaja räägib meiega, nagu me oleksime algklassides ja tema oleks Onu Raivo. Hullult naljakas. See on muidugi hea vaheldus juhendajatele, kes usuvad, et iga viimnegi tudeng tema rühmast on rohkete kogemusega tarkvaraarendaja. Ühes arvutipraksis palusin kohe alguses abi, sest mai osanud linuxile öelda, et ma tahan hoopis dvoraki klaverit. Ja pärast küsisin veel mitme teemakohase asja kohta. Praksi lõpus vaatan, et seisab seal minu laua juures ja ootab midagi. Mõtlen endamisi, et äkki ma avaldasin talle oma alternatiivsete trükkimiseelistustega muljet. Ja siis ta küsib, kas ma olen majandusteaduskonnast. Selgus, et olin muljet avaldanud küll. Aga muljetavaldav oli hoopis minu ääretu oskamatus unixi käskimisel.
Ma kujutan ette, et kui ma oleksin vähekenegi laisem, istuksin ma päevade kaupa Salmes, jooksin teed ja loeksin liiga palju raamatuid. Kinnitades endale kogu aeg, et ma ei saa mitte kuidagi moodi koolis käia, kui ma seal süüa ei saa. Aga ma olen sellest poole tublim. Ma käin tühja kõhuga koolis. Esmaspäeval msnisin emmele, et ta mulle natuke kannaks. Teisipäeval avastasin, et see, mis ma esmapa kulutasin, pole arvelt veel maha läinud ja kulutasin seda raha uuesti. Eile oli pangaarve sügavalt miinustes, aga ma jõudsin andmeanalüüsi praksi ja mingi loengu... mis loeng see oli? numbrilised meetodid vist... nende vahel ära käia, endale kaks praeräime põske pista ja ühe termosetäie liiga magusat ja kanget kakaod kaasa võtta. Täna vahetasin bussisõiduks mõeldud suure pihutäie 20-sendiseid kahe võileiva vastu. Sest bussi peale mul eileõhta ei kulunudki. Sest Raigo ilmus korraks välja. Kõht on küll kogu aeg tühi, aga mu semestrialguse kõrge motiveeritus hoiab mind tegevuses. Just sikutasin endale kaks sellist proge, millega ma saan koduseks, lisaks ja harjutamiseks mõeldud ülesandeid teha. Nii tubli olengi.
Ma vist ei lähe täna kakao-jahile. Sest mingi hullumeelne torm hakkas just. Tuul ja mingi valge sodi. Pärast nad ütlevad küll, et "oi lund on sadanud." Aga tegelt ei saja. Tegelt tormab. Või pihustab hullumeelselt.
Mingi asja mõtsin välja. Inimeste kohta jälle. Ma mõtlengi suurema osa ajast inimeste peale. Mõtsin, kui kohutavalt tähtis on, et oleks keegi, kellega oma aset leidvat kogemust jagada. Näiteks see, kuidas rasedad paaridesse võtavad ja omavahel kudrutavad. Hullult tahaks nagu jagada kellegagi kõiki kogemusi. Läbi arutada. Eriti, kui kogemus on mitmekülgne. Näiteks haigena koolis käimine või noorena emaks saamine. Mida rohkem korraga käimas olevatest asjadest teise omadega kattub, seda rohkem oleks nagu rääkida. Selles mõttes, et igasuguste emadega rääkimine on üks asi. Aga suhelda mõne emaga, kes on käib kah koolis, on hoopis teine asi. Mõistmine on kohe parem. Ja suhtlemine koolis käiva emaga, kes on sama puruvaene, on juba järgmine level. Ja nii edasi. Nagu kõige rohkem oleks rääkida ja aru saada kellegagi, kes on täpselt samas olukorras, kui mina. Aga keegi ei ole ju minuga samas olukorras. Peale minu enda. Ja päris endaga ju kah ei räägi. Võinoh, jätame selle praeguse tähele panemata. Mängime korraks, et blogimine ei ole mitte endaga vaid kõiksusega rääkimine. Hästi kõva häälega.
oota... teemakohane pilt...
Teine asi on see, kui kohutavalt hea on rääkida kellegagi, kellega pole peaaegu midagi ühist. Värskendav ja puha. Sest need igapäevased teemad on hästi osavad ära ammenduma.
Meredith: I hate people.
Izzie: Yeah, well, do your own talking.
Meredith: We talked. We talked hospital, we talked his research, we talked dead mother. I’m out.
Izzie: Ask about the baby. Ask if it poos. People can go on about that for hours.
Läksin raamatukokku, et viimast Vonneguti ära viia ja mõtsin, et vist ei võta praegu midagi. Ainult natuke vaatan ringi. Nagu mäletasin, et oli mingi autor, keda mulle soovitati. Gaiman või midagi. Ei leidnud. Aga kuna ma seal tähestiku alguses juba omadega olin, vaatasin korra C alla kah. Ja vot ongi. Nüüd on mul Coelho kotis ja iga vaba moment sisukalt täidetud. Ühe korra oli, et ma pidin bussi ootama ja mul ei olnud mitte ühtegi raamatut kaasas. Ma tundsin end järsku nii abituna. Mida ma hakkan peale selle 10-15 minutiga? Lihtsalt passin? Tammun ühe koha peal ja vaatan pidevalt kella? Kuidagi nii see ju käib, ma olen bussipeatustes inimesi näinud küll.
Üks praksi juhendaja räägib meiega, nagu me oleksime algklassides ja tema oleks Onu Raivo. Hullult naljakas. See on muidugi hea vaheldus juhendajatele, kes usuvad, et iga viimnegi tudeng tema rühmast on rohkete kogemusega tarkvaraarendaja. Ühes arvutipraksis palusin kohe alguses abi, sest mai osanud linuxile öelda, et ma tahan hoopis dvoraki klaverit. Ja pärast küsisin veel mitme teemakohase asja kohta. Praksi lõpus vaatan, et seisab seal minu laua juures ja ootab midagi. Mõtlen endamisi, et äkki ma avaldasin talle oma alternatiivsete trükkimiseelistustega muljet. Ja siis ta küsib, kas ma olen majandusteaduskonnast. Selgus, et olin muljet avaldanud küll. Aga muljetavaldav oli hoopis minu ääretu oskamatus unixi käskimisel.
Comments
Post a Comment