Monday, March 24, 2008

puhkeruum

Just puhkeruumi klaasseina taga on majal see (sise?)nurk, kus tekib mingi õhukeeris nii, et lumehelbed seal ei lange vaid hõljuvad peaaegu koha peal. Nagu kaaluta olekus. Või siis lendavad hoopis ülespoole.

Ühel viigipükstega tüdrukul on Snoopydega sokid. Ühel ilusate kõrvarõngastega tüdrukul on ilma varrukateta särk ja suur sinikas käsivarre peal.

“Õhk kõnnib tänaval, sa tuled... su kannul lompides lööb helendama vesi.”

Ühel täitsa võõra näoga poisil polegi läpakat. Ta loeb üliõpilaslehte.

Ma tulin tegelt siia selleks, et numbriliste meetodite ülesandeid teha. Aga netti ei taha üldse taha tulla.

Ma usun, et siin majas on vähemalt üks tühi ruum, millel on klaasseinad ja kus keegi peaaegu kunagi ei käi. Ma tahaksin seal praegu omaette tantsida. Aga ma ei pääse sinna, kuhu mul õppetööga seoses asja pole. Sest ma pole VIP. Ma olen nuhtlus. Madala õppeedukusega riigieelarveline.

Miks neil on nett ja mul pole? Jobud.

Aga ma vist tegin oma tärnülesande ära. Peaaegu. Igatahes kavatsen ma selle esitada. Isegi leidsin vastuse sellele rumalale täiesti teemakohasele küsimusele, mida ma kavatsesin hoopis Marguse käest küsida. Täitsa ise nuputasin välja. Võibolla on geniaalsus ikka natuke nakkav kah. Võiks ju.

Ilma läpakata poiss nuputab midagi oma pikitriibulise salli kallal. Ma arva, et ta on sinna midagi peale ajanud ja nüüd üritab kätte saada. Kratsib küünega. Ketšupit võibolla.

Moraalne faking kompass. Ma sain täna moodustada täiesti vestlusesse sobiva lause, kus ma ütsin, et minu moraalne kompass ütleb, et see on vale.

MSNi ja kooli puhkeruumi põhiline sarnasus on see, et seal ei ole peaaegu kunagi seda inimest, keda sa seal näha tahaksid. Neid inimesi on ka muidugi terve kari, keda ma koolis näha saaksin/tahaksin. Mina olengi outsider.

Ei ole tegelikult mingi masendav olla. Selline üksinda-tiksumise-süngus või midagi siukest. Teadküll. Kapuutsi ja kõrvaklappidega.

Ohh... hästi pikkade loomulike blondide lokkidega tüdruk tuli trepist üles. Toomemäe puude vahelt paistev päike selja tagant läbi juuste säramas.

“Tea, midagi siin ilmas ei kao jäävalt, ka lahkuläinud vahel üksteist näevad.”

Tulevad inimesed Jaan Sarve nimelisest auditooriumist, vaatavad üle puhkeruumi ukse ja kõnnivad edasi. Puhkeruumis ei ole peaaegu kunagi neid, keda sa siin näha tahaksid.
Leht sai täis.

No comments:

Post a Comment