Noh, alustame näiteks sellest, kuidas eile oli. Ma unustasin täitsa ära, et see Pratchetti asi on Urus. Mulle tuli see meelde umbes 20 minti pärast algust. Ja ma läksin ikka. Sest ma olen ju raamatuid lugend ja need filmid on kõriauguni pikad. Seega võib poolepealt kah vaadata. Urus oli umbes.... kohutavalt palju inimesi. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii paljusid rollimängijaid korraga nägin. Kui mul oleks fotokas, oleks siin praegu pilt tenniste ja tanksaabaste kuhjast, mis mind esikus vastu võttis. Aga mul on ainult mu tobe pildistamist teesklev telefon, mida maioska arvutiga ühendada. Sitaks lahe oli igatahes seal. Sest palju toredaid inimesi. Pärast, kui inimesi oli lissalt palju ja mitte enam liiiiiga palju, oli veel lisaks lahedusele ka mõnus. Sest näiteks Dani-või-keegi korraldas nerd olemise võistluse ja pärast oli roppude anekdootide rääkimine ja ühe iseäranis kergesti kiusatava poisi kiusamine. Naljakas. Ja värgid. Nagu nad seal ikka on.
Koit magas. Bussid öösel ei sõida. Taksod küll. Tulen taksost välja, panen koti üle õla, võtan taksost punase õhupalli, proovin seda vartpidi hambus hoides magavat last tõsta - ei saa hakkama, panen õhupalli maha, võtan lapse, lükkan põlvega ukse kinni ja õhupalli enam ei ole. Mitte kusagil. Ulme, nah.
Täna hommikul ärkasin alguses paar korda liiga palavalt voodisse paistva päikese pärast. Jah, mul pole ikka veel kardinaid. Pärastpoole ärkasin telefoni peale. Madli helistab. "Tele, Mulka. Kas Koit tahab minuga mänguväljakule tulla?" Läksime terve karjaga. Mina, Koit, Aivi, Miki, Mii, Madli, Aire, Madis. Bussiga ja puha. Sinna, kus vanasti lõbustuspark oli. Mis on tegelt natuke kõhe, aga elab üle. Sest see mänguväljak on kõriauguni lahe. Siis me einestasime ja cappuchinotasime seal. Meeldiv. Pärast õhtupoole, kui Väike-Mii oli nunnult nina krimpsutades ja mind juustest tirides mu lõunauinaku ära hirmutanud, tuli hoopis filmimõte. Ja nüüd ongi mul rimi videolaenutuse kliendikas ja DaVinci koodi film üleni ära vaadatud.
Ma olin oma arvutti kogemata koputanud kusagile ja siis ta tegi rumalusi. Kaarel oli hea poiss ja vaatas tõsise-tõsise näoga talle otsa. Ja sisse, nagu hiljem selgus. Tegi natuke super attakkimist ja nüüd on kõik jälle hea ja mõnus. Kus ma oleksin, kui Kaarlit poleks? Ordis tõenäoliselt.
Ma olen aru saanud, et magama jäämise tunne on liiga mõnus, et seda ainult korra ööpäevas teha.
Mina olengi vastuolude kogumik. Nimekiri:
Selle kohta, kui väga mulle punane värv meeldib, on mul liiga vähe punaseid riideid.
Selle kohta, kui vähe ma rumalust sallin, tõmban ma seda liiga kergesti ligi.
Selle kohta, kui (potensiaalselt) hea fotograaf ma olen, on mul ebaõiglaselt halb fotokas. (nagu polekski)
Selle kohta, kui palju ma arvutit kasutan, on täiesti imekspandav, et mul ikka veel arvutitooli pole.
Selle kohta, kui palju mulle magamine meeldib, olen ma sitta kanti kaua üleval. Nagu näiteks täna.
Ma oskan vilistada. Mu vileulatus on umbes poolteist oktavit. Seda saab treenida, ma olen suht kindel. Väga edukalt saab seda tänaval kõndides harjutada. Natuke vähem edukalt koolis kõndides. Sest ma kujutan ette, et see on halvakspanu, mida ma nende silmis näen. Ma vilistan lihtsaid viisikesi. Ma pole veel kuigi osav. Saaremaa valsiga sain täna peaaegu hakkama. Aga mingid Do-re-mi ja suvalised lastelaulud on natu kindlama peale minek. Sul oli vaja seda teada.
Ma loen tähemärkide raamatut. Ma teen sellega trikki. Mõtlen mingi inimese peale ja nuputan umbes-täpselt välja, millal ta sündinud on. Tavaliselt jääb minu oletusvahemikku 2 tähemärki. Siis ma loen ja arvan ära, kumb ta on. Päris lahe, et inimesed ongi vahel tüüpilised. Aga mingis toredas mõttes, ma mõtlen. Oota... ma võtan riiulist tsitaadi jaoks raamatu...
"Arenda välja süsteem, mis taandab kõik inimesed, keda sa kohtad mingisse stereotüüpi. Kasuta seda kõigis vestlustes."
Koit magas. Bussid öösel ei sõida. Taksod küll. Tulen taksost välja, panen koti üle õla, võtan taksost punase õhupalli, proovin seda vartpidi hambus hoides magavat last tõsta - ei saa hakkama, panen õhupalli maha, võtan lapse, lükkan põlvega ukse kinni ja õhupalli enam ei ole. Mitte kusagil. Ulme, nah.
Täna hommikul ärkasin alguses paar korda liiga palavalt voodisse paistva päikese pärast. Jah, mul pole ikka veel kardinaid. Pärastpoole ärkasin telefoni peale. Madli helistab. "Tele, Mulka. Kas Koit tahab minuga mänguväljakule tulla?" Läksime terve karjaga. Mina, Koit, Aivi, Miki, Mii, Madli, Aire, Madis. Bussiga ja puha. Sinna, kus vanasti lõbustuspark oli. Mis on tegelt natuke kõhe, aga elab üle. Sest see mänguväljak on kõriauguni lahe. Siis me einestasime ja cappuchinotasime seal. Meeldiv. Pärast õhtupoole, kui Väike-Mii oli nunnult nina krimpsutades ja mind juustest tirides mu lõunauinaku ära hirmutanud, tuli hoopis filmimõte. Ja nüüd ongi mul rimi videolaenutuse kliendikas ja DaVinci koodi film üleni ära vaadatud.
Ma olin oma arvutti kogemata koputanud kusagile ja siis ta tegi rumalusi. Kaarel oli hea poiss ja vaatas tõsise-tõsise näoga talle otsa. Ja sisse, nagu hiljem selgus. Tegi natuke super attakkimist ja nüüd on kõik jälle hea ja mõnus. Kus ma oleksin, kui Kaarlit poleks? Ordis tõenäoliselt.
Ma olen aru saanud, et magama jäämise tunne on liiga mõnus, et seda ainult korra ööpäevas teha.
Mina olengi vastuolude kogumik. Nimekiri:
Selle kohta, kui väga mulle punane värv meeldib, on mul liiga vähe punaseid riideid.
Selle kohta, kui vähe ma rumalust sallin, tõmban ma seda liiga kergesti ligi.
Selle kohta, kui (potensiaalselt) hea fotograaf ma olen, on mul ebaõiglaselt halb fotokas. (nagu polekski)
Selle kohta, kui palju ma arvutit kasutan, on täiesti imekspandav, et mul ikka veel arvutitooli pole.
Selle kohta, kui palju mulle magamine meeldib, olen ma sitta kanti kaua üleval. Nagu näiteks täna.
Ma oskan vilistada. Mu vileulatus on umbes poolteist oktavit. Seda saab treenida, ma olen suht kindel. Väga edukalt saab seda tänaval kõndides harjutada. Natuke vähem edukalt koolis kõndides. Sest ma kujutan ette, et see on halvakspanu, mida ma nende silmis näen. Ma vilistan lihtsaid viisikesi. Ma pole veel kuigi osav. Saaremaa valsiga sain täna peaaegu hakkama. Aga mingid Do-re-mi ja suvalised lastelaulud on natu kindlama peale minek. Sul oli vaja seda teada.
Ma loen tähemärkide raamatut. Ma teen sellega trikki. Mõtlen mingi inimese peale ja nuputan umbes-täpselt välja, millal ta sündinud on. Tavaliselt jääb minu oletusvahemikku 2 tähemärki. Siis ma loen ja arvan ära, kumb ta on. Päris lahe, et inimesed ongi vahel tüüpilised. Aga mingis toredas mõttes, ma mõtlen. Oota... ma võtan riiulist tsitaadi jaoks raamatu...
"Arenda välja süsteem, mis taandab kõik inimesed, keda sa kohtad mingisse stereotüüpi. Kasuta seda kõigis vestlustes."
R. Candappa - Stressi käsiraamat
Comments
Post a Comment