Thursday, April 03, 2008

hommikuraiskaja

Ma otsustasin, et ei ole mõtet kooli minna. Sest ma saan selle aine ülesandeid väga edukalt kodus ka teha. Ja kuna ma nigunii pean pärast kooli oma arvutiga hoopis kodule lähemal olevates kohtades olema, oleks jubemõttetu võtta arvutt kooli kaasa ja siis sellega veel kuskile kõndida. Tagasi kodupoole. Edasitagasi ilmaasjata.

Siis ma panin kõik need programmid käima, mis mul vaja on koolitöö jaoks ja vaatasin hoopis tund aega järjest liiga paljusid related videosid Tori Amosest. Nagu nii tüüpiline minu kohta.

Mis Torisse puutub, siis tema on lahe. Ma arvan, et kui ma suureks saan, tahan ka sama lahe olla. Kuigi seal on vist see jama, et selleks peab väiksena kah kõriauguni lahe olema olnud. See vist päris nii ei tööta, et saad suureks ja alles siis kukud lahe olema. Jaa. Tõenäoliselt.


--- mingi tohutu tühjavahtimise paus ---


Oi, vanakuri. Nüüd ma olengi terve oma hommiku mööda lasnud. Väga osav minust. Misseal ikka. Eks ma siis kirjutan veel midagi.

Teeme sellist metafooride genereerimist. Vaatleme täiskasvanud inimese vaimset arengut kui liikumist mööda mingit teed. Nagu maanteed. Siis on meil inimesed, kes liiguvad seal joostes. Ja inimesed, kes lähvad jalutades ja päiksepaistet nautides. Mõned tüübid lähvad niimoodi -siuhh- ferraariga. Seda puhtalt selle pärast, et alguses viskasid kohtunikud täringuid või midagi ja andsid ainult mõnele ferraari. Siis on veel sellised, kes tammuvad ühe koha peal. Mõnel neist on silmad kinni seotud, mõni hoiab igaks juhuks ise. Osa inimesi kõnnib hoopis põldu mööda. Kui nad ka saavad ühel hetkel aru, et see polegi tee, ei lase nad ennast sellest segada. Nad võivad vabalt otsustada, et see tee ei saa ikka päris õige asi olla ja marsivad kulm kortsus mööda kartulivagu edasi. Siis on osa tegelasi, kes oma suva järgi inimesi enda tempole tõmbavad. Eriti nõmedad on need, kes teisi pidurdavad. Aga ega see kiirustama tirimine kah just kõige parem ei saa olla. Igaühel on oma tempo. Ja tee peal oled sa elu lõpuni. See ei ole võistlus. See, kui kaugele sa lõpuks välja jõuad, pole oluline. Sest lõpuks oled sa ikka teelt kadunud. Võib mudugi olla, et kui sa jõuad hästi kaugele ja keegi märkab, kui kaugele sa täpselt välja jõudsid. Siis nad võivad pärast su lahkumist umbes mõne teoreemi su järgi nimetada või mõne purskkaevu teha. Näiteks. Karta on, et need, kes selle tee peal häästi kaugele jõuavad, ei paista tagumisteni enam üldse. Ja siis ei saadagi mõnikord teada, kus üks või teine inimene lõpuks ära käis. Kindlasti on selliseid, kes liiguvad tagurpidi. Näiteks need, kes on hästi kaua juba tee peal olnud. Ja ma tahaks ette kujutada, et seal on võimalik niimoodi nunnult käsikäes kah käia.

Tahaks hoopis midagi head süüa.


Sweet dreams, sweet dreams

You say, you say, you say that you have 'em
I say that you're a liar
Sweet dreams, sweet dreams (Tori Amos - Sweet Dreams)

No comments:

Post a Comment