See blogilugejate lugeja räägib päris paljudest riikidest mulle. Noh, ma saan aru, et Tai. Ja Inglismaa. Võibolla teeb USA kah natuke loogikat. Aga Austraalia? Kes seal on?
Laps jäi eile haigeks. Ma oma lõputus kogenematuses arvasin, et kui kolmeaastane ei taha dressikat õues selga panna, siis tal polegi vaja. Aga näädsa siis. Palavik ja puha. Aga täna oli õnneks juba hea.
Praekartulid ja taimetee meega. Minu jaoks tähendab see ainult ühte asja.
Metsa istutamine oli lahe. See käis umbes nii, et kõigepealt me läksime Aiviga sinna õigesse kohta bussi ootama. Siis passisime. Bussi kõrval ja sees. Eriti kohmakas buss ukerdas ennast Supilinna ja siis me passisime. Ukerdasime kuidagi linnast välja ja läksime metsa. Päris bussitäis inimesi oli. Igasuguseid. Passisime, matkasime. Puid istutatakse sinna, kus suured puud on kõik maha võetud. Selline peaaegu lage kännune ja õnnetu plats. Autokastist sai punased metallist divaissid ja õla peale käivad plastämbrid. Need divaissid on lahedad. Torkad otsapidi mulda, vajutad kangi, paned puu august sisse ja voila! Umbes nii. See kõikse asjapulgam metsamees oli hästi metsamehe moodi. Tal olid valged vuntsid ja puha. Istutamiseks mõeldud kuused olid täitsa beebid. Sellised helerohelised ja peaaegu ilma oksteta. Me olime tublid. Istutasime korralikult ja palju. Rääkisime rumalusi ja naersime igast värkide üle. Kartsime puuke. Pärast oli veel natu matkamist ja supisööma. Supp oli hea, hapukoort ja võileiba sai kah juurde. Ja vorsti grillida ja mingit ebanormaalselt head kohupiimakooki. See on see õues sehkendamine. Hea isu tuleb.
Eile öö poole tegime Aivi-Miki improviseeritud marinaadis hoitud Mikitamäe siga grilli peal. Hea oli. Pärast ma veeretasin magava Mii oma esikusse ja kui nad sealt Supilinnast tulid, viisid ta ära. Magavaid lapsi on lihtne hoida.
Mul käib viimasel ajal 'inimesed on minu vastu' paranoia. Häiriv.
Tegelt on vist nii, et kui külmkapis mitte midagi ei ole, võib ta välja tõmmata. Raiskab ilmaasjata.
Ma maadlen SQLiga. Loen ülesande läbi, proovin seda lahendada, ei tule välja. Siis otsin õppematerjalidest selle koha üles. Seal ei ole selle kohta kirjutatud. Siis pöördun Google'i poole. Loen liiga paljusid tutoriale ja foorumipostitusi. Proovin uuesti. Ikka ei tule välja. Proovin mingite jõumeetoditega, stiililagedalt, keeruliselt, teist kaudu. Ikka mitte midagi. Siis panen pea vastu lauda ja mõtlen, et 'oi tussu oleks ikka pidand praksides käima'. Siis proovin veel mingi miljon korda ja lõpuks tuleb välja. Võtan järgmise ülesande, proovin seda lahendada, ei tule välja...
Ma luksun.
Laps jäi eile haigeks. Ma oma lõputus kogenematuses arvasin, et kui kolmeaastane ei taha dressikat õues selga panna, siis tal polegi vaja. Aga näädsa siis. Palavik ja puha. Aga täna oli õnneks juba hea.
Praekartulid ja taimetee meega. Minu jaoks tähendab see ainult ühte asja.
Metsa istutamine oli lahe. See käis umbes nii, et kõigepealt me läksime Aiviga sinna õigesse kohta bussi ootama. Siis passisime. Bussi kõrval ja sees. Eriti kohmakas buss ukerdas ennast Supilinna ja siis me passisime. Ukerdasime kuidagi linnast välja ja läksime metsa. Päris bussitäis inimesi oli. Igasuguseid. Passisime, matkasime. Puid istutatakse sinna, kus suured puud on kõik maha võetud. Selline peaaegu lage kännune ja õnnetu plats. Autokastist sai punased metallist divaissid ja õla peale käivad plastämbrid. Need divaissid on lahedad. Torkad otsapidi mulda, vajutad kangi, paned puu august sisse ja voila! Umbes nii. See kõikse asjapulgam metsamees oli hästi metsamehe moodi. Tal olid valged vuntsid ja puha. Istutamiseks mõeldud kuused olid täitsa beebid. Sellised helerohelised ja peaaegu ilma oksteta. Me olime tublid. Istutasime korralikult ja palju. Rääkisime rumalusi ja naersime igast värkide üle. Kartsime puuke. Pärast oli veel natu matkamist ja supisööma. Supp oli hea, hapukoort ja võileiba sai kah juurde. Ja vorsti grillida ja mingit ebanormaalselt head kohupiimakooki. See on see õues sehkendamine. Hea isu tuleb.
Eile öö poole tegime Aivi-Miki improviseeritud marinaadis hoitud Mikitamäe siga grilli peal. Hea oli. Pärast ma veeretasin magava Mii oma esikusse ja kui nad sealt Supilinnast tulid, viisid ta ära. Magavaid lapsi on lihtne hoida.
Mul käib viimasel ajal 'inimesed on minu vastu' paranoia. Häiriv.
Tegelt on vist nii, et kui külmkapis mitte midagi ei ole, võib ta välja tõmmata. Raiskab ilmaasjata.
Ma maadlen SQLiga. Loen ülesande läbi, proovin seda lahendada, ei tule välja. Siis otsin õppematerjalidest selle koha üles. Seal ei ole selle kohta kirjutatud. Siis pöördun Google'i poole. Loen liiga paljusid tutoriale ja foorumipostitusi. Proovin uuesti. Ikka ei tule välja. Proovin mingite jõumeetoditega, stiililagedalt, keeruliselt, teist kaudu. Ikka mitte midagi. Siis panen pea vastu lauda ja mõtlen, et 'oi tussu oleks ikka pidand praksides käima'. Siis proovin veel mingi miljon korda ja lõpuks tuleb välja. Võtan järgmise ülesande, proovin seda lahendada, ei tule välja...
Ma luksun.
"Siis pöördun Google'i poole. Loen liiga paljusid tutoriale ja foorumipostitusi."
ReplyDeleteKaks aastat töökogemust kohal, mis sunnib ka üpris tihti sql-iga tegelema, ja minul käib see ikka täpselt samamoodi. Isegi missioonikriitilisi asju tehes. Tegelikult, eriti missioonikriitilisi asju tehes. (Et ikka kindel olla, et miski nüüd koos saba ja sarvedega aia taha minema ei hakka.)