sünna ja värgid

Noh, ongi jälle nädalavahetus läbi. Ja algab uuesti see liiga vähe magamine ja liiga vara ärkamine. Ja süütunne kõikide nende tegemata kooli- ja muude asjade pärast. Maisaaaru, miks ma ei võiks midagi muud tunda, kui mul on kooliasjad tegemata. Miks ma just ennast Süüdi pean tundma. See on siuke tunne, nagu kõik mu vanemad, sugulased, sõbrad, õppejõud, õpetajad ja minaise koos kõigega, mis sellega kaasneb, vaataksid mulle pettunult ja halvakspanuga otsa. "Nomurca... Kuidas sa siis niimoodi? Sa oled ju alati nii tubli olnud."

Metsas sünnipäevatamine oli ilgelt tore. Sest mets on kevadel iseäranis ilus. Ja inimesed olid hästi toredad, sääski pold ega midagi. Kuigi sääskede puudumist peab veel endale teadlikult meelde tuletama. Talvega lähvad need vastikud tegelased päris ilusti meelest ära. Tegin natuke pilti ka. Kusagil poole tee peal tuli meelde, et peaks tegema ja kusagil poole pimedaksmineku peal sai aku tühjaks. Täitsakohe. Pildid panin nagisse. Ühed teised pildid, mida ma sugugi sünna puhul ei teinud, panin deviantartisse. Kuigi see keskkond mulle väga ei meeldi. Ta tahab liiga palju. Kõik väljad on kohustuslikud ja muu siuke tüütus.

Sellega oli umbes nii, et oli üks tüdruk, kes rääkis hästi palju oma isast. Nagu igasse teemasse oli tal midagi oma isa kohta öelda. Ja ma mõtsin, et vähe imelik ju. Aga tühja kah. Sest vahel oli päris huvitav jutt. Pärastpoole ma mõtsin välja, kes see isa tal on. Ja mõtsin, et võibolla peakski temast nii palju rääkima. Kuulus ja puha. Siis tuli mulle meelde, et ma olin seda tüdrukut kunagi hääästi ammu varem ka näinud. Nii umbes enne seda, kui ma emaks sain. Mis tegelt on päris ammu. Tookord rääkis ta ka oma isast. See vist ongi seda laadi tüdruk.

Kujutlegem nüüd mind multitaskimas. Ma kõnnin mööda Sõbra tänavat, naudin päikesepaistet, vaidlen, kuulan süüdistusi, teesklen, et see kõik mind üldse ei häiri, teen korrapäraselt õel-vaimukaid vahemärkusi, kuulan oma peas ühte laulu, kannan oma seljakotis liiga raskeid aga üleni liiga lahedaid rulluiske, hoian käsi taskus, lasen saabastel jalas loksuda, imetlen sinist taevast ja midakõike veel. Mina olengi kõikvõimas.

Miki kinkis mulle veinipudelist tehtud öölambi, aga see läks juba katki.
Vanaisa kinkis mulle raha ja ma maksin sellega lasteaiaarvet.
Kärt oli mõtetelugeja ja kinkis mulle musta silmalaineri.
Aivi kinkis mulle juba palju varem hästi valge vannilina. Valged asjad on seksikad.
Emme ostis mulle turu pealt kannu. Nüüd on mul kannusoojashoidjat vaja.
Fotokas on ka sitaks lahe.
Riina maalis mulle tassi, mis on täitsa murune. Emme maalitud tassi peal on lepatriinu.
Mattias tõi roose. Oliver tõi roosat veini.

See on juba peaaegu nagu ma kuuluksin kusagile ja loeksin kellelegi midagi.

Öeldakse, et meetriline ruum on täielik, kui temas iga Cauchy jada koondub. Kas sa teadsid, et kui sa kirjutad pastakaga hästi kiiresti Cauchy, siis tuleb hoopis Candy?

Comments