vastupanu

on ikka eriti tobe sõna. samal ajal kui "kergema vastupanu tee" oleks nagu täiesti normaalne väljend.

Teeselda ennast rumalamaks on palju kergem kui enda targemaks teesklemine. Targemaks teesklemine on keeruline. Koolis on nad kõik nii kuramuse targad. Ma ei pea väga palju juurde teesklema, et ennast idioodina tunda. Aga see ei ole selline nuta-ennast-igal-õhtul-magama teema. See on rohkem siuke nojahsiis-ekstaole teema. Õlakehitus ja puha.

Palju kergem on endale hommikul eilsed riided selga ajada kui hakata nuputama, mille tuju mul on ja kuidas see tänase päevaga kõige paremini sobiks.

Aga samal ajal ei ole olulist vahet, kas ma lähen magama ilusti pool 12 nagu korralik tüdruk või istun poole kaheni arvuti taga. Sest hommikul on ikka ilge uim olla ja loengus tuleb uni peale. Võibolla ainus erinevus on see, et poole kaheni üleval passides on tõenäosus, et mõni kasulik asi saab toimetatud, natu-natukene suurem. Ilma arvutitoolita räägib see olukord jällegi vara magama minemise kasuks. Selg valutab.

Füüsiline kontakt. Vältida. Sest minesatea.

Ja täna oli umbes nii kah, et ühe täiesti tavalise maja täiesti tavalise ukse kohal olev suvaline metallist vana nikerdis osutuks noolega südameks. Ma arvan, et naljakas. Eriti see, kui kiiresti mul rocky horror selle peale tuli.

Comments