Ma ei saa sellisena koolitööd ega midagi teha. Isegi mitte magama minna. Vast läheb üle.
Täna oli alguses sqli arvestus, kus võis endale ülesande valida. Ei olnud mingi loosiga pimedastpeast võtmist vaid sai kõik olemasolevad läbi lapata ja nende hulgast meeldivama valida. Maiviitsind lapata. Vaatasin, et see esimene on ainult select lause peale ja saan sellega hakkama küll. Saingi. Pärast mõningast pea vastulauda tagumist ja kõike, mis sellega kaasneb. Pärast tuli välja, et mu kodutöö fail pold kohale jõudnud ja seda pidi kah kontrollima. Ja muidugi tuli kohe välja, et ma polnud seda võõrvõtmete asja endale selgeks teinud. Sain lisaülesande, nuputasin ennast üleni õnnetuks ja pahupidi ja sain hakkama. Nüüd on sellest ainest kah arvestus käes. Siis tormasin vanama juurde. Ta andis mulle süüa kaasa, sest mul oli kiire koju kooliasja tegema. Ja Riina sünnaks lilleraha andis ka. Sõin ja vaatasin, kuidas Windows kokku jookseb. Siis vaatasin, kuidas Windows käivitub. Ja kuidas ta uuesti kokku jookseb. Saatsin mingid värgid ära ja jäin magama. Leppisin endaga kokku, et pool tundi puhkan selga ja silmi. Hullult on ikka korralikku arvutitooli vaja. Pärast und jooksin uuesti kooli, et teha neid ülesandeid, mida ma peaksin eksamilepääsuks tegema ja mida ma õigel ajal teha ei saa, sest sel ajal pean ma hoopis ühe teise aine ülesandeid tegema, et arvestust saada. Ja arvutiklass oli lukus. Ja mulle meenusid läbi udu ja hägu mingid katkendid mingist vestlusest, millest võis vabalt järeldada, et ma ei saagi sel päeval neid ülesandeid teha. Riina ütles emmele ja emme ütles mulle msnis, et juuksenõelu. Ma just olin mõelnud, et ma üldse ei saa Riinaga kokku viimasel ajal ja selle pärast ma ei tea, mida talle kinkida ja tobe on kah iga aasta mingit juustehuinjaad viia. Agalahe, noh. Enne kaubamaja käisin seal arvutipoes lahedaid klaviatuure vaatamas. Polnud. Mitte ühtegi kasvõi natukenegi lahedat polnud. Päris kurb. Hilpharakas oli neid rõngaid, mida ma tahtsin, aga need maksid umbes 10 korda rohkem, kui tegelikult normaalne oleks. Juuksenõelad sain. Liiga kreemiroosa peavõru ka. Selle viimase endale. Mul on ju tegelikult pruunid juuksed. Pruun ja roosa sobivad tegelikult. Väljakasvanud soengu vabandab ilus peavõru ilusti välja. Sättisin ennast ilusti bussi ootama, klappidest mingi kurikuri muusika ja organisatsioonikäitumise õpik süles. Hetkeks tundus, et mingi tädi on mu ees ja karjub. Hea, et mul klapid peas olid, eksole. Järgmine hetk koputab keegi mulle õla peale ja järsku on mulle ebameeldivalt lähedal üks kollaste hammastega tädi, kes karjub mu peale. Sest mu jalg oli pingi peal. Panin mantli jala alla ja istusin edasi. "Istuge kodus, nagu tahate!" Ütlen seda? Ei, Murca, ei tohi vanainimestele pahasti öelda. Aga ma ju tahan. Ei ole ilus. Tal on tegelikult õigus, missiis, et ta vastik on. "Kasvatage kodus, keda tahate!" Jess, ütlesin. Nii mõnus sai. Hea, et mul pleier kaasas oli. Siis kirjutasin Salmes projekti lõpuni ja tegin mingeid tohutuid vigu selles, nagu just selgus. Vahepeal käisid Tiit ja Imekaunis Oliver koos Aapoga. Aapo oli asjalik. Kui Miki Madliga lõpuks tuli, sai lõpuks minema hakatud. Räpinasse noh. Sest see Riina sünna. Alguses meisaand üle silla, sest mingid jobud. Linnapiirilt said mõned tüdrukud kah üles korjatud. Need võtavadki hääletajaid, kes on ise hääletanud. Pärast oli maantee üles urgitsetud terve pika jupi ulatuses. Sünna oli mõnus. Söögiga sünnad ongi mõnusad. Tormi oli mu ära unustanud. Ei tahnud üldse lubada mul teda väntsutada ja lae alla loopida. Tatsus oopis omaette ja oli üleni nunnu. Koit ja Madli joonistasid ja tegid pepunalju. Roland ja Miki parandasid autot. Parandasid nii hoolega, et aku tühjaks. Teadagi. Ma pingutasin autot lükates üle ja pärast oli raske hingata. Raadio oli ikka katki. Ja aknaga juhtus midagi, kui ma ta lükkamise ajaks lahti tegin. Vihises terve tee.
Lastele on mingi asi sisse ehitatud, et neil tuleks maailma lõpp ja karjuv kassiahastus just siis, kui keegi helistab või kiire on või muidu ebasobiv. Oleks, et nad siis mingitel sobilikel momentidel ennast röökides põrandale heidaksid. Ei. Imeliselt puhtad ja armastusväärsed 'elu õied' või mitte.
Ma tean küll, mida ma tahan. Ma tahan suhtlemist. Head seltskonda, kiiret vaimukat dialoogi, flirti. Tahan tutvuda ja tutvustada. Kohata kõiki neid, keda juba ammu aeg oleks. Ma ei saa, sest mul on targematki teha. Sest ma olen nii kõriauguni vastutustundlik, et ma ei lähe enne linnapääle lällama, kui ma oma asjadega pisut rohkem järje peale olen saanud. Järje peal olemist kontrollin sellega, et kujutlen ennast muretult suhtlemas ja püüan ette kujutada, kui süüdi ma ennast sel ajal kõige tegematajäänu pärast tunnen.
Ma lähen uutest inimestest kohe ähmi täis. Sest ma olen ju nii kaua mõelnud, et uusi inimesi. Ja kui mõni tulebki, on umbes... ähmitäis olla. Eriti kui nad on lahedad. Eriti siis.
Täna oli alguses sqli arvestus, kus võis endale ülesande valida. Ei olnud mingi loosiga pimedastpeast võtmist vaid sai kõik olemasolevad läbi lapata ja nende hulgast meeldivama valida. Maiviitsind lapata. Vaatasin, et see esimene on ainult select lause peale ja saan sellega hakkama küll. Saingi. Pärast mõningast pea vastulauda tagumist ja kõike, mis sellega kaasneb. Pärast tuli välja, et mu kodutöö fail pold kohale jõudnud ja seda pidi kah kontrollima. Ja muidugi tuli kohe välja, et ma polnud seda võõrvõtmete asja endale selgeks teinud. Sain lisaülesande, nuputasin ennast üleni õnnetuks ja pahupidi ja sain hakkama. Nüüd on sellest ainest kah arvestus käes. Siis tormasin vanama juurde. Ta andis mulle süüa kaasa, sest mul oli kiire koju kooliasja tegema. Ja Riina sünnaks lilleraha andis ka. Sõin ja vaatasin, kuidas Windows kokku jookseb. Siis vaatasin, kuidas Windows käivitub. Ja kuidas ta uuesti kokku jookseb. Saatsin mingid värgid ära ja jäin magama. Leppisin endaga kokku, et pool tundi puhkan selga ja silmi. Hullult on ikka korralikku arvutitooli vaja. Pärast und jooksin uuesti kooli, et teha neid ülesandeid, mida ma peaksin eksamilepääsuks tegema ja mida ma õigel ajal teha ei saa, sest sel ajal pean ma hoopis ühe teise aine ülesandeid tegema, et arvestust saada. Ja arvutiklass oli lukus. Ja mulle meenusid läbi udu ja hägu mingid katkendid mingist vestlusest, millest võis vabalt järeldada, et ma ei saagi sel päeval neid ülesandeid teha. Riina ütles emmele ja emme ütles mulle msnis, et juuksenõelu. Ma just olin mõelnud, et ma üldse ei saa Riinaga kokku viimasel ajal ja selle pärast ma ei tea, mida talle kinkida ja tobe on kah iga aasta mingit juustehuinjaad viia. Agalahe, noh. Enne kaubamaja käisin seal arvutipoes lahedaid klaviatuure vaatamas. Polnud. Mitte ühtegi kasvõi natukenegi lahedat polnud. Päris kurb. Hilpharakas oli neid rõngaid, mida ma tahtsin, aga need maksid umbes 10 korda rohkem, kui tegelikult normaalne oleks. Juuksenõelad sain. Liiga kreemiroosa peavõru ka. Selle viimase endale. Mul on ju tegelikult pruunid juuksed. Pruun ja roosa sobivad tegelikult. Väljakasvanud soengu vabandab ilus peavõru ilusti välja. Sättisin ennast ilusti bussi ootama, klappidest mingi kurikuri muusika ja organisatsioonikäitumise õpik süles. Hetkeks tundus, et mingi tädi on mu ees ja karjub. Hea, et mul klapid peas olid, eksole. Järgmine hetk koputab keegi mulle õla peale ja järsku on mulle ebameeldivalt lähedal üks kollaste hammastega tädi, kes karjub mu peale. Sest mu jalg oli pingi peal. Panin mantli jala alla ja istusin edasi. "Istuge kodus, nagu tahate!" Ütlen seda? Ei, Murca, ei tohi vanainimestele pahasti öelda. Aga ma ju tahan. Ei ole ilus. Tal on tegelikult õigus, missiis, et ta vastik on. "Kasvatage kodus, keda tahate!" Jess, ütlesin. Nii mõnus sai. Hea, et mul pleier kaasas oli. Siis kirjutasin Salmes projekti lõpuni ja tegin mingeid tohutuid vigu selles, nagu just selgus. Vahepeal käisid Tiit ja Imekaunis Oliver koos Aapoga. Aapo oli asjalik. Kui Miki Madliga lõpuks tuli, sai lõpuks minema hakatud. Räpinasse noh. Sest see Riina sünna. Alguses meisaand üle silla, sest mingid jobud. Linnapiirilt said mõned tüdrukud kah üles korjatud. Need võtavadki hääletajaid, kes on ise hääletanud. Pärast oli maantee üles urgitsetud terve pika jupi ulatuses. Sünna oli mõnus. Söögiga sünnad ongi mõnusad. Tormi oli mu ära unustanud. Ei tahnud üldse lubada mul teda väntsutada ja lae alla loopida. Tatsus oopis omaette ja oli üleni nunnu. Koit ja Madli joonistasid ja tegid pepunalju. Roland ja Miki parandasid autot. Parandasid nii hoolega, et aku tühjaks. Teadagi. Ma pingutasin autot lükates üle ja pärast oli raske hingata. Raadio oli ikka katki. Ja aknaga juhtus midagi, kui ma ta lükkamise ajaks lahti tegin. Vihises terve tee.
Lastele on mingi asi sisse ehitatud, et neil tuleks maailma lõpp ja karjuv kassiahastus just siis, kui keegi helistab või kiire on või muidu ebasobiv. Oleks, et nad siis mingitel sobilikel momentidel ennast röökides põrandale heidaksid. Ei. Imeliselt puhtad ja armastusväärsed 'elu õied' või mitte.
Ma tean küll, mida ma tahan. Ma tahan suhtlemist. Head seltskonda, kiiret vaimukat dialoogi, flirti. Tahan tutvuda ja tutvustada. Kohata kõiki neid, keda juba ammu aeg oleks. Ma ei saa, sest mul on targematki teha. Sest ma olen nii kõriauguni vastutustundlik, et ma ei lähe enne linnapääle lällama, kui ma oma asjadega pisut rohkem järje peale olen saanud. Järje peal olemist kontrollin sellega, et kujutlen ennast muretult suhtlemas ja püüan ette kujutada, kui süüdi ma ennast sel ajal kõige tegematajäänu pärast tunnen.
Ma lähen uutest inimestest kohe ähmi täis. Sest ma olen ju nii kaua mõelnud, et uusi inimesi. Ja kui mõni tulebki, on umbes... ähmitäis olla. Eriti kui nad on lahedad. Eriti siis.
Comments
Post a Comment