äärmused

Vahel ma mõtlen, et küll on hea, et inimesed ikka nii ilusad ja head on. Siuke õnnis kevade tunne. Lahked armsad targad ilusad inimesed mu ümber. Aga siis juhtub, et mõne uudise pealkiri on näiteks 'Rolf Juniorit ei huvita sõprade sekspartnerite arv' või rateblogid on mitu päeva järjest kõik copy-pasted või mõni inimene on hästi kole ja siis ta teeb endast koleda pildi, mis on veel halvasti tehtud ja siis ongi kole. Kuigi ma ei tea neid inimesi. Nad on mingid võõrad. Ja ma saan lausa valida, kas ma lähen sinna koledale leheküljele või mitte. Ikkagi.

Kuigi suurema osa ajast ma isegi ei mõtle, mida ma hetkel inimeste olemusest arvan.

Vahel ma mõtlen, et nii tore-tore on nii sale olla. Kõik riided mahuvad mulle selga, uute riiete õmblemine pole keeruline, sest kurve ei ole. Mõtlen, et ma olen üleni graatsiline, kadestamisvääne ja kaunis. Ja mõni teine kord leian, et ükskõik kui ilusa asja ma endale selga ajan, ikka on ta mul ümber lotendav ja tühi. Ja et milleks mulle see pikkus ja sihvakus, kui mu rüht on nagu vanal inimesel.

Kuigi enamasti ma ei võtagi endaks olemise teemal seisukohta.

Vahel ma mõtlen, et mehed on ikka toredad olevused küll. Sest nad pole keerulised ega midagi. Nende seltskond võib mõnikord päris nauditav olla ja täitsa jõuab kohale, miks võiks keegi väljendada midagi seoses mees ja naine üks olemise kohta. Rääkimata puhtfüüsilisest klappuvusest. Ja siis ma vahel mõtlen, et midavittu meil neid ahve tarvis on. Juhmid arenematud olevused. Mõni veel haiseb kah. Naised on ikka poole ilusamad. Ja mõistvamad.