tibulinnuke

Ma olin midagi 11 vist, kui päevikut hakkasin pidama. Ja kusagil 14, kui seda korralikult tegema hakkasin. Siis tuli mingi auk sisse ja nagu juuresoleval pildil näha, leidsin enda jaoks blogimise. 2005 oli tookord see number. (huh, peaaegu oleksin mingi lameda riimi pannud.) Igatahes, võtsin just välja ühe oma päevikutest. Selle vanema vanema, mis alles on. Uuem vana on lukus, maiviitsi võtit otsida. Nii, lasmanüüd arvutan. See aeg, kui ma vanaisa juures elasin ja Mikit veel ei teadnud. Kümnes klass seega. Ma olin siis... oot, veebruar... 15-aastane. Tibatilluke. Väike segaduses teismeline. Ma tegelikult hakkasin päevikut pidama natuke selle pärast ka, et huvitavam olla. Lisaks kõigele muule. Kõike ma sinna ei kirjutanud. Osa asju hoidsin ikka päris-päris endale ka. Nagu blogigagi. Välja kirjutatud nimeline halvakspanu ja liigne detailsus on see, mida päevikus on ja blogis pole. Minumeelest. Muud midagi. Igatahes. Saage tuttavaks. Neiu, 15-aastane gümnaasiumitüdruk, kes peab päevikut. Ja ta on üleni naiivne ja emotsionaalne. Segaduses. Ta värvib vihaga oma juuksed roheliseks, kui suvaline kutt tema klassist tema kohta pahasti ütleb. Teeb oma sõbrannadega plaane suureks saades ühine korter üürida. Unistab ilusatest poistest. "Armub" üle nädala õnnetult. (oi, ma leidsin selle koha, kus aivi-miki kohtusid. nii kuramuse nunnu) Toidutalongid, keemia suvetöö, iselindistatud kassetid...

Päris veider on mõelda, et tervelt seitse aastat tagasi olin ma ka juba inimene. Teistsugune, aga seesama inimene.

Võta muidugi 20-kilone laps ratta peale ja proovi mäest üles sõita. Vaata siis, kui hea on.

Seebisõltlane. Hakkasin House'i ka vaatama. Nüüd on nii, et nädala alguses tulevad House ja Koduperenaised, nädala lõpus tuleb Grey. Tihe seebigraafik. Mingi mõte oli, et peaks võibolla midagi veel juurde võtma. Ally McBeal? Lost? Aga enne tuleb see semestrilõpu asi kaelast ära saada. Mismõttes mul on esmaspäeval eksam? Ossakurat. Ongi.

Väike Mii võttis mu arvutilt nupu ära. Nüüd on selle koha peal kummist nibu. Täpselt parema käe väikese sõrme all. Seda saab vajutada. Ja ta on kummist nibu. Valge.

Loen ajalehest anekdoote ja naeran kõva häälega. Tuleb Koit ja küsib tõsiselt: Mis siin naljakat on? Vastan, et anekdoot oli naljakas. Koit tahab ka näha. Vaatab, teeb mingit ma-ei-saanud-aru-aga-naeran-ikka häält ja mängib edasi. Ükspäev ta joonistas lumesadu ja tegi kõikidele lumehelvestele varred külge. Siis sai sellest pulgakommisadu. Pulgakomme sadas toas ka. Laua peale ja tooli peale.

Vaata, mul on komme alati, kui keegi geidest räägib, teatada, et geid on nunnud. Tavaliselt mõjub see üllatavalt, sest tavaliselt, kui geidest räägitakse, ei ole nende nunnusus just nende põhiomadus. Nüüd ma harjutan endale kombe öelda 'nohikud on nunnud'. Sest on. Geid on ka tegelt. Kuulake, mis Murca teile ütleb. Murca teab. Murca on näinud.