esmaspäeva õhtupoolik

Mingi lapseteema tuli.

Mõtsin täna välja, et kolmeaastasega koos elamine on nagu skisofreeniat põdeda. Miski, mis on osake minust ja mulle hästi lähedane, räägib päevotsa igroreerimist mitte võimaldaval viisil igasugust seosetut teksti. Eks ta ikka annab mulle vahel head nõu või lohutab. Aga suurema osa ajast üritab ta oma lakkamatu jutuga seda tervemat osa minust kah hulluks ajada.
-kes rolandi vend on?
-rasmus
-aga kes siis rasmuse vend on?
-roland
-aga kes rolandi vend on?
-rasmus
-kes rasmuse vend on?
-kas sa jätad järele? roland on rasmuse vend, rasmus on rolandi vend. roland ja rasmus on vennad. lase mul õppida.
-aa.. seda mõtlesid... aga miks siis? emmeee! miks? miks, emme?
Ja siis teiselt poolt on ta üks omadus, mis mul on. Nagu mu välimus ja iseloom. Ma tulen koos selle omadusega, et mul on laps. Me võime vahepeal mängida seda mängu, et mul pole seda omadust. Vahel me mängime seda mängu, et mul on pikad blondid ebanormaalselt ilusad juuksed. (parukas tegelt) Aga ikkagi. Kui ma sinuga linnas kokku saan, paistab see laps-omadus tõenäoliselt välja. Tõenäoliselt nõuab see ka kõigi seltskonnas viibijate tähelepanu. Või kui ei ole, siis olen ma ka varsti läinud, et talle järele minna. Või siis räägin temast, mõtlen ta peale. Nii jääb päris kauaks ajaks veel. Ma mõtlen, et nii on äkki kõigil lastega inimestel.

Ei, see ei ole nagu ma oleksin läinud Zavoodi Koiduga ja mõelnud, et täna vist ei skoori. Ja nüüd karjun üle Interneti, et kõik võtaks kätte ja kukuks aktsepteerima. Ma siin üritan koolitööd edasi lükata. Noh ja eks ikka vahel tulevad mõtted kuidagi tuulega kaasa.

Mulle millegipärast ei meeldi, kui mustad laulavad, et neid ei sallita nende nahavärvi pärast. Vahel ikka juhtub, et mõni inimene ei salli sind. Ja mõnikord on tal mingi eriti nõme põhjus. Sellest laulmine on kuidagi... mitte see asi. Ma mõtlen, et ma teen kah praegu mingit sarnast asja. Pahasti.

Ma kujutan ette, kuidas inimesed homme pärastlõuna paiku teki sisse mässituna kohvitass käes ja padjanägu ees bloge lugema hakkavad. Loevad seal kõigi teiste eriti joogiseid lahedaid läbukirjeldusi, mis sisaldavad palju vihma ja muid toredusi. Ja siis on pisike Murca, kes kes on eelmisel õhtul kirjutanud emaks olemise põnevatest nüanssidest. Kusjuures, ma joon siia juurde maasikakeefiri.

Aga tühi linn on sitaks lahe. Kõik on maale ära läinud. See on kummituslinn. Ma üldse ei imestaks, kui näiteks see heinapall(?) mööda praegu veereks, mis veereb, kui tühi linn on. Teadküll. Mingi metsikulääne filmide teema vist. Sest see täiega klapiks praegu.

Huvitav, kas Six Feet Under on läinud paremaks või ma hakkan alles nüüd temast tegelikult aru saama? Sest pärislahe. EbaNormaaalselt lahe.