Monday, June 30, 2008

mingi mõttetu pealkiri

Sellest tuleb jälle vist veidrate väljendite teema. Nii. Kui keegi ütleb, et ta ostis endale auto, siis see tähendab, et ta tegi seda tegevust, mida nimetatakse ostmiseks ja selle järel oligi tal auto. Aga samahästi võis ta öelda, et ta muretses endale auto. Me teame, et see on lissalt laiendus. See tähendab, et ta kas ostis, laenas, varastas võimisiganes. Igatahes ei tähenda see seda, et ta tegi seda tegevust, mida nimetatakse muretsemiseks ja pärast seda oligi tal auto. Mis mina täna tegin. Ma tegelikult muretsesin endale kõhuvalu. Ärkasin hommikul ja alustasin seda tegevust, mis on muretsemine. Pärast kolme tundi -oplaa!- kõhuvalu olemas. Tegelik plaan oli endale 3 ainepunkti muretseda, aga see nii ei käi. Need raisad tuleb mingi teise nipiga saada. Sain kah. Ja hea sai kah.

Hommiku poole ööd nägin paha und sellest, kuidas trapetsvalemi programm ikkagi ei tööta. Kohutav.

Kuna inimesed täiesti arrmastavad seda, et neist kirjutatakse, võtan ma praegu ette ja asun inimestest kirjutama.

Osutub, et Margus on iseäranis sobilik inimene, keda omada?.. käepärast omada. Just. Sest see kooliteema mul, mis sisaldab asjadega liiga hiljaks jäämist ja nendest viivitusega aru saamist. Ja ei ole palju inimesi, kes saavad aru kogu sellest värgist, mis minu väiksesse sassis pähe tuleb seoses matemaatikaga. Ja veel mingi miljoni asjaga.

Sirla tuli täna jalgrattaga, kui ma füüsikahoone juurest tulin. Sirla astub sinna samusessegi sisse kohe. Kunstikooli. Me sõitsime ratastega ja... oot.. jah, ma rääkisin endast. Nojah, ju siis. Vahepeal ma mõtlen, et kas Sirla saab veel õhukesemaks minna ja siis ma näen teda teinekord ja saan aru, et sai küll. Vast ei kao päris ära.

Marje oli. Oli tarkjailus, nagu ta meil ikka on. Ja nagu ta meil ikka on, ainult korraks. Ideeliselt paistab teda Peterburis rohkem.

Füüsikamees Marko oli. Kes, nagu selgus, eelistab magavaid tudengeid oma loengus. Sest mis muul põhjusel peaks keegi iial oma loenguid kell kaheksa hommikul alustama. Ise lükkas mudugi kõik selleteemalised süüdistused tagasi.

Kunagi hirmammu, kui mul üks sünna oli ja seal kõik need inimesed olid, keda ma aint natuke tean, siis oli Ergo ka. Ja osutus, et tal on muusikamaitse. Selline sobilik. Ergo oli täna msnis ja saatis mulle hästi kaua Vennaskonna priimat. Lõpuks jäigi saatmata. Kohale jõudmata. Kahju.

Neiu Aivi käis mult telki laenamas. Nad nüüd läksid kõik sinna võrtsu äärde ära. Purjelaagrisse. Aivi rääkis mulle ühest vastikust juhtumisest pargis. Ja see oli vastik tõepoolest.

Aga ilgelt lahe oleks, kui saaks maha istuda, natuke muretseda ja siis -oplaa!- olekski päris töökoht olemas. Selline, mille eest saab päris palka. Päriselt. Töökoha muretsemine pole üldse mingi lihtne. Sei ole muidugi, nagu ma oleksin tegelikult üritanud. Ma lissalt kujutan ette, et see ei käi nii lihtsalt nagu endale kõhuvalu muretsemine.

Ma hakkan endale järgmise semestri tunniplaani tegema. Tunniplaani tegemine on lahe. Sest seal on parajalt palju nuputamist ja see buustib seda õppimis-innukust. Kuigi tegelt on veel 2 kuud täitsa koolilagedust ees.

Tapeetisin esikut. Mul oli ju see poolenisti tehtud eelmine kord. Pistikupesa võtsin ilusti ära. Kruvisin kruvi lahti ja puha. Siis hakkasin lülitit ära võtma. Natu urgitsesin seal vahel kruvikeerajaga ja tuligi lahti. Ja tükid kukkusid maha. Ma ei oska seda nüüd tagasi panna. Sest ma pole kunagi ühtki lülitit maha võtnud ja see näeb üleni veider välja seal all. Teipisin selle augu kenasti kinni ja panin väikse laternakujulise värgiga küünla vetsu. Peegli ette. Natuke valgustab. Nüüd ma pean ootama, et tuleks keegi, kes oskab lüliteid panna. Või ise ennast kokku võtma. Mina oma tohutus üleolevuses ei suuda ühtegi kodust remonttööd endale tegelikult üle jõu käivaks pidada. Aga vahel ma lissalt ei viitsi süveneda.

Eksisin Tammelinna kandis ära. Ignoreerisin hästi innukalt oma tavalist suunataju ja otsustasin järgida seda tüüpi, kes mu peas mulle korrutas: ma tean küll, ma olen siin varem käinud, hoia otse ja vasakule ja siis jõuadki. Hoidsin. Otse ja vasakule. Päris hoolega. Ja nagu arvata võis, ma sain sinnasamma tagasi, kust ma alustanud olin. Sest vaata, kuigi see võib päris üllatav tunduda, tegelikult on mitu korda vasakule pööramine üks hästi levinud viis ringiratast liikuda.

madli, kas sa tead, kus mu kingad on?
tean küll
noh, kus nad on siis?
nad... ee... sa oled nad vist ära kaotanud.

Natuke peavalu on. Ja ma pean täna seda asjalikku asja ka veel tegema. Ohh...

Olen mina Vene Föderatsiooni Suursaatkonna Tartu kontoris, sirvin oma passi ja esitan piisavalt-piinlikult kuuldava küsimuse: kuhu nad selle huinjaa mul siis kleepisid? Hästi paned, Murca. Osav.

Torn

Pilti kah natuke. Mul on mingi teema selle taeva pildistamisega. See kuppel on viimasel ajal kohe eriti kõrgel ja hirmus ilus. Pildistasin kusagil seal, kus ma veel ei teadnud, et ma täitsa valesti sõidan.

1 comment:

  1. no kuda sa sinna telemasti juurde ära eksisid
    aga taevas on tõesti sel pildil ullult ilus

    ReplyDelete