Naised istuvad suure köögilaua taga ja üks neist teatab ohkega: "Ma pole [sisesta esimese lapse vanus siia] aastat kuuma kohvi saanud." Ja siis teised muigavad ja noogutavad mõistvalt. Ma just lasin oma kohvil ära jahtuda. Mul on hetkel aju asemel põskkoopad ja seal on tatt. See venib. Maisaanud juua kohvi, teha süüa ja Koitu kasvatada korraga. Nüüd ongi. Jahtunud kohv ja lauataga juttu ajavad naised seda asja ütlemas. Naised on mul peas. Kohv on selle suure kõlarimoodi asja ees, mis teeb suhv-suhv, kui bassiga lugusid kuulata.
Hommikul selgitasin läbi une välja, et mu telefon heliseb iseäranis kahtlustäratavalt ja mingid veidrad tekstid on ekraanil. Sain aru, et telefonil on Mathcadi nakkus küljes ja kõige mõistlikum oleks ta enne kinni lülitada, kui see mulle kah külge hakkab. Ärkasin mitu tundi kavatsetust hiljem selle peale, et päike tegi oma asja mulle kuklasse. Paistis. Mõtsin, et midakuradit. Ja et huvitav, kas see ongi kõige tobedam asi, mille ma läbi une oma heliseva telefoni kohta välja olen mõelnud või kindlasti. Pärast mõningast kooli sain Vahuriga kokku. Kaubamajas. Rääkisime seal ja siis tuli mingi imelik tüdruk temaga rääkima. Jah. Varustasin ennast rukkiburgeriga ja natu aja pärast istusin rattahoidja peal ja sõin. Tuli Marko. Rääkisime seal ja siis tuli mingi imelik tüdruk temaga rääkima. Jah. Helistasin Tiidule ja sain ta pärast mitut manipulatsiooni, millest üks sisaldas ratta tõstmist järelkärusse, kätte Toomkiriku juurest. Rääkisime seal ja kuna ma olin aru saanud, et täna lissalt ongi selline päev, ootasin, et tuleks mingi imelik tüdruk temaga rääkima. Tükk aega ootasin. Sittagi. Ahjaa... siis ma tulin koju ja magasin tund aega. Vastik haige tunne on. Mitte nagu perverssne vaid nagu nohune tunne. Kuna ma rattatooli olin hommikul lõplikult katki teinud, läksin bussiga lasteaeda. Lasteaiast läksin Stud otsima. Koit korjas talle lilli. Stu elab selles majas, kus elab see tädi, kes teab mu emmet. Ma ootasin maja ees. Ja oh, kokkusattumuste jada, seal see tädi oligi. Küsis, kui vana Koit juba on. Nagu nad ikka teevad. Stu oli padjanäoga ja lubas lilled kassile edasi anda. Pärast ma istusin Salme aias ja lugesin raamatut. Koit mängis jalgpalli, mädamuna ja kiikus. Üksi muidugi. Maitea, kus nad kõik järsku kadunud olid. Nüüd olen ma jälle kodus, söön jälle makarone odava suitsuvorsti ja sweet chilli sauce'iga. Ja mu kohv on jahtunud. Võinoh, nüüdseks juba külmaks läinud. Paar lonksu ikka mõne lause vahele võtsin.
Emme kirjeldas mulle hommikul hästi pikalt minu seda pulma, mida ta unes nägi. Ja siis oli see vaatepilt mul peas terve päevotsa. Nii vahelduva eduga. Ja ma isegi ei ole mingi romantiline pulmadest unistav jobu.
Vaata, mis ma teen. Ma ütlen enda kohta midagi ja siis ütlen, et see tavaliselt ei ole mina.
Ma tegin Koidule DeviantARTi konto. Panen sinna tema joonistusi. Neid, mis ta paberi peale on teinud ja pärast on sisse skännitud. Ma olen neid natuke mudinud. Pisemaks lõiganud või mingit prahti ära kustutanud. Aga mitte oluliselt. Panen siia kusagile lingi kah kohe.
Hommikul selgitasin läbi une välja, et mu telefon heliseb iseäranis kahtlustäratavalt ja mingid veidrad tekstid on ekraanil. Sain aru, et telefonil on Mathcadi nakkus küljes ja kõige mõistlikum oleks ta enne kinni lülitada, kui see mulle kah külge hakkab. Ärkasin mitu tundi kavatsetust hiljem selle peale, et päike tegi oma asja mulle kuklasse. Paistis. Mõtsin, et midakuradit. Ja et huvitav, kas see ongi kõige tobedam asi, mille ma läbi une oma heliseva telefoni kohta välja olen mõelnud või kindlasti. Pärast mõningast kooli sain Vahuriga kokku. Kaubamajas. Rääkisime seal ja siis tuli mingi imelik tüdruk temaga rääkima. Jah. Varustasin ennast rukkiburgeriga ja natu aja pärast istusin rattahoidja peal ja sõin. Tuli Marko. Rääkisime seal ja siis tuli mingi imelik tüdruk temaga rääkima. Jah. Helistasin Tiidule ja sain ta pärast mitut manipulatsiooni, millest üks sisaldas ratta tõstmist järelkärusse, kätte Toomkiriku juurest. Rääkisime seal ja kuna ma olin aru saanud, et täna lissalt ongi selline päev, ootasin, et tuleks mingi imelik tüdruk temaga rääkima. Tükk aega ootasin. Sittagi. Ahjaa... siis ma tulin koju ja magasin tund aega. Vastik haige tunne on. Mitte nagu perverssne vaid nagu nohune tunne. Kuna ma rattatooli olin hommikul lõplikult katki teinud, läksin bussiga lasteaeda. Lasteaiast läksin Stud otsima. Koit korjas talle lilli. Stu elab selles majas, kus elab see tädi, kes teab mu emmet. Ma ootasin maja ees. Ja oh, kokkusattumuste jada, seal see tädi oligi. Küsis, kui vana Koit juba on. Nagu nad ikka teevad. Stu oli padjanäoga ja lubas lilled kassile edasi anda. Pärast ma istusin Salme aias ja lugesin raamatut. Koit mängis jalgpalli, mädamuna ja kiikus. Üksi muidugi. Maitea, kus nad kõik järsku kadunud olid. Nüüd olen ma jälle kodus, söön jälle makarone odava suitsuvorsti ja sweet chilli sauce'iga. Ja mu kohv on jahtunud. Võinoh, nüüdseks juba külmaks läinud. Paar lonksu ikka mõne lause vahele võtsin.
Emme kirjeldas mulle hommikul hästi pikalt minu seda pulma, mida ta unes nägi. Ja siis oli see vaatepilt mul peas terve päevotsa. Nii vahelduva eduga. Ja ma isegi ei ole mingi romantiline pulmadest unistav jobu.
Vaata, mis ma teen. Ma ütlen enda kohta midagi ja siis ütlen, et see tavaliselt ei ole mina.
Ma tegin Koidule DeviantARTi konto. Panen sinna tema joonistusi. Neid, mis ta paberi peale on teinud ja pärast on sisse skännitud. Ma olen neid natuke mudinud. Pisemaks lõiganud või mingit prahti ära kustutanud. Aga mitte oluliselt. Panen siia kusagile lingi kah kohe.
ma polnud ka peaaegu 20 aastat kuuma kohvi saanud juua
ReplyDeletenüüd kus ma enam lastaias ei tööta ja oma lapsed on juba suured ja üle 20 osad
saan ma istuda rahulikult omaette maha
sest arvuti, kus ma nüüd töötan ei jookse mu eest kuhugi
ei hammusta kedagi ega hakka üliebainimliku häälega nutma niikaua kui ma kohvi joon