põnevad inimesed

Mingi selline eelarvamus on. Et inimesed, kes on rohkem kannatanud ja palju rasket läbi elanud, on kuidagi sügavamad ja põnevamad. Et nendega on kohe millest rääkida ja neil on huvitavam mõttemaailm.
Ja sellega komplektis on ettekujutus, nagu oleksid need õnnetähe all sündinud tüübid, kellel alati veab, kuidagi igavad. Eluraskustest puutumata, tühjust täis.
Tulevad vastuväited.
Sest näiteks, kui sul on nii kohutav raske elu, kus sa kogu aja rabeled, et ennast ja kedaiganes veel elus hoida, ei pruugi sul millekski muuks aegagi olla. Ei võta väga filosofeerima, kui varbad ähvardavad küljest külmuda või mingi vaimne terror koguaeg käib.
Noh ja vabalt võib olla, et see lucky bastard, kes alati oma tahtmise saab, on põnev. Sest tal on aega olnud mõelda. Aega lugeda, filme vaadata, inimesi kohata, suhelda, maailma näha.
Teiseltpool jällegi... kui sa saad kõikmidatahad, äkki siis läheb nüriks ära.
Ja et mingite katsumuste vastu astumine paneb mõtlema igast värkide peale.

Tegelikult on veel see asjaolu ka, et selliseid äärmusi väga ringi ei kõnni. Need, kellel paistab alati vedavat, pingutavad selle nimel päris palju. Need, kellel sitasti läheb, ei kuku kõik selle peale kohe pingutama vaid mõned vahivad mokk töllakil pealt, kuidas kõik hukka läheb. Suurem osa inimesi on seal vahepeal. Neil kogu aeg ei vea, aga nad pole ka sunnitud pidevalt oma eksistentsi eest rabelema.

Pealegi on inimesed nii erinevad. Mõni näiteks areneb hoolimata raskustest. Võibolla nad lihtsalt sünnivadki huvitavateks või siis hoopis ignorantseteks jobudeks. Sõltumata sellest, kas neid ootab ees vedamiste lõputu jada või raskused ja katsumused üksteiseotsas.

Johnny Deppil on näiteks mingi miljon peaosa, kus tema tegelane vahib nunnu näoga pealt, kuidas kõiksugused värvikad ja põnevad sündmused/tegelased tema ümber sehkendavad. See ei tee seda peategelast põnevamaks. Need asjad ei sõltu temast. Ta lissalt on seal. Kas ja mida ta sellest kõigest mõtleb on mudugi iseasi.