Thursday, June 19, 2008

säh sulle pealkirja

Ma otsustasin Dogmat uuesti vaadata. Sest:
  1. viimasest korrast kui ma seda nägin, on piisavalt möödas. Ma olen vahepealse ajaga arenenud, muutunud ja üldse paremaks saanud. Õppinud asju uut moodi hindama.
  2. ma tulin koju, et ühte asjalikku asja teha ja siis tuli aaaarrrgghh-küüntega-peast-kinni maiviitsi-juu. See on paras aeg oma filmikogu kallale söösta.
  3. ma olen üleni Alanis Morisette'i fänn. Võinoh, mul on mingi kogus tema poolt esitatud vokaalseid kunstiteoseid ja ma lasen neil kõlada. Kõlaritest ja klappidest. Mis tegelikult on kah kõlarid, aga tillukesed ja pehmed. Ja teadagi, mis pistmist on sellel filmil selle lauljaga.
Pärast otsustamist vaadata vaatasingi. Siis tegin pausi, et last saada. Lasteaiast tagasi. Ja siis vaatasin edasi. Nii hea sai. Kuigi kohati odav ja ette teada. Aga ikkagi.

Orkuti scrapi teade tuleb mulle väikse aknakesena siia kella juurde.
Kui ma kogemata publishin ja siis kippelt posti ära kustutan, ütleb blogger eriti kurjalt ja punaselt, et error.

Kuidas võisin ma iial kahelda lühikeste juuste sobivuses või minulikkuses? Ma olen nii üleni nunnu ja sobilik oma lühikese pusaga.Üldse olen ma täna iseäranis rahulolev oma füüsilise kehaga. Ja ma isegi ei värvinud oma silmi täna hommikul. Nii rahulolev. Mitte, et ma muidu rahulolematu oleksin. Suurema osa ajast ma ei mõtle sellele. Ja siis viimasel ajal tõmban päristihti seda emo-acti teemal ma olen nii kondine, kõik on liiga suur mulle, mul pole rindu, mu näonahk vihkab mind. Selles stiilis. Aga täna on kõik hea. Lilleline ja mummuline. Ei, ma ei saanud eile ‘meest’. Ma olen iseenesest õnnelik.

Me oleme Koiduga ilged semud. Näiteks täna me istusime Rimi ees rattahoidja peal ja sõime jäätist päikse käes. Hästi mõnus oli. Just natu aega tagasi meisterdasime savist linde, need kuivavad praegu ahjus. Mingi päev õpetasin teda kaarte mängima. Ta on osav arve võrdlema, reeglitest kinni pidama, silmas pidama, et mina reeglitest kinni pean. Ta pole kõige osavam kaarte käes hoidma.

Käisin vanaema juures. Aitasin tal aknaid pesta ja lae alt ämblikuvõrke ära saada. Tema andis mulle süüa ja kohvi kohapeal ja süüa kaasa kah. Vanaema naerab mingit helisevat kõkutavat naeru, mille lõppu ütleb ta peaaegu alati ‘võijummal.’

Tõnni pole üldse online, kui mina tahan. Umbes nagu ta elaks teises ajavööndis ja omaks isiklikku elu.

Kui mul tekib tahtmine jutu sees kasutada sõna ‘ilmselt’, mõtlen ma hoolikalt järele ja päris tihti otsustan mitte kasutada. Või sunnin ennast seda kasutama, sest paremat sõna ei ole ja kõik inimesed pole matemaatikud. Üks bussijuht tahtis mind täna ringtee peal alla ajada. Võinoh, ta andis signaali. Nüüd ma tahaks öelda, et ilmselt ei püüdnud ta sellega öelda: ‘Laskäia, pisike täpilise seelikuga tüdruk lillal naisterattal, jee! Sina ruulid.’ Aga ma ei ütle, et ta ilmselt seda ei mõelnud. Ma ütlen, et ma väga ei usu. Ma usun pigem, et see pikk hirmutav tuuuut koos ebamugavalt lähedale sõitmisega oli mingi vaenulikum žest.

Mida ma öelda tahtsingi?

Sirla pidi tulema ja ei tulnud. See on uus lõik. Eip, see on rida.

Ma vaatan nüüd seda lõpmatult masendavat sarja. Six Feet Under. See on nii lahe. Eriti kiiksuse musta huumoriga. Ja suht ilusate inimestega.

Ma loen nüüd seda lõpmatult toredat raamatut. Olemise talumatu kergus. Tegelt seda sa teadsid, kui sa põhjalik iga-sõna-lugeja oled. See raamat on hästi… mingiasi, mis paneb mind teda lugema.

Kusjuures, sõna ‘lõpmatus’ kasutamisega ei ole mul probleemi.

No comments:

Post a Comment