Ma mõtsin, et peaks vist kirjutama. Nagu peaks. Justkui kuskil oleks miski, mis käseb. Ebanormaalne. Mingi sisemine asi. Vaata, neil on ju saksa keeles mitu sõna selle kohta, et peab. Sest mõnikord peab mingi välise asja pärast. Kellegi teise pärast. Mõnikord peab mingi sisemise asja pärast. Enda pärast. Praegu oli see sisemine pidamise tunne. Aga mille kuradi pärast?
Misma täna siis tegin. Magasin lõunani, nägin Tõnni, nägin ühte India filmi, nägin kõiki Salmesse puutuvaid imiseid ja igast muud värki.
Õõh, mul on praegu hästi liiga hirmutavalt suur ööliblikas toas. Muidugi ekraan helendab ja see elukas üritab mind rünnata. Häiriv. Sest ta on tumedate tiibadega ja tal on tundlad. (tundlad tuletab prussakaid meelde) Mingid konkreetselt Jalad ka. Sest päevaliblikatel on jalakesed. Sellised õrnad jäsemed. Sellel elukal on Jalad. Need on jämedad, need teevad tapeedi peal kõndides häält. Ja maisaa teda lissalt SuperBoxi reklaamiga surnuks taguda. Ta on ju liblikas. Ma pole mingi liblikatapja. Pärast peab veel laibast lahti saama ja vastik.
Koit voolib savist linde.
Ma teen nüüd seda asja jälle, mis mul kombeks on. Et räägin kellegagi mingist asjast ja tegelt on selle asja idee nagu selle teise inimesega kahepeale kokku pandud selle vestluse käigus. Ja siis postitan selle asja siia kõigile lugemiseks. See praegune on siis vestlusest Aiviga.
Vaata, käid vahel õues ja tundub, et inimesed on tühjad. Nad istuvad öödotsa Zeal ja kurdavad, et vanasti oli ikka parem ja suitsuhinnad muudkui tõusevad. Ideeliselt võiks ju olla, et tudengilinn ja palju kultuurseid inimesi, kellega saaks ka muust rääkida. Kus siis kõik need kultuursed haritud noored on? Et peaks äkki hakkama käima kunstinäituste avamistel, filmiõhtutel, loengutel, veidratel kontserditel. Kohtuks nende uute inimestega, kes on üleni kultuursed ja sisukad ja puha. Aga ma mõtlen, et võibolla saadki sealt paar tuttavat, tuled nendega järjekordselt näituselt ja nad teatavad sigaretti süüdates, et lähme Zavoodi, kurat suitsuhinnad on nii hullud ikka. Mis oleks ikka nii tüüpiline.
Nagu ühes filmis oli. Et kutt elas mingis nõmedas väikelinnas, kus kõik tibid tantsisid mingit tobedat tantsu selle tobeda laulu järgi ja muidu oli ka lame. See kutt kogu aeg unistas mingist suurest väärikast ülikoolist, kus ta lootis leida teitsuguseid inimesi. Ükskord ta sattuki selle kooli tudengiläbule. Niikaua oli üleni tore ja ootustele vastav, kui see kuramuse tobe laul kostma hakkas ja kõik tibid selle järgi sedasama tobedat tantsu alustasid.
Aga see kõik on tegelt selline üldistatud pessimistlik ving. Sest tegelt kõik inimesed ei kurdagi kogu aeg. Lissalt märkimisväärselt paljud. Jah, ma tean, see praegune on ka kurtmine.
Õigejah, impulsiivsed otsused ja hilja õues käimine ei klapi lapsekasvatamisega ju kokku. Kuidas ma juba ära unustada jõudsin. Tartuff tuleb ju ka jälle. Selleks ajaks peaks mingi kavala rutiini välja mõtlema. Näiteks käru, laps saaks magama jääda, kui ära väsib. Või näiteks rattatool, saaks kippelt koju pärast. Kas eelmistel aastatel oli see rohkem sügise poole või mul on valesti meeles? Sügis ei ole ju ometi nii lähedal juba.
Prooviks seda magamise asja uuesti.
Misma täna siis tegin. Magasin lõunani, nägin Tõnni, nägin ühte India filmi, nägin kõiki Salmesse puutuvaid imiseid ja igast muud värki.
Õõh, mul on praegu hästi liiga hirmutavalt suur ööliblikas toas. Muidugi ekraan helendab ja see elukas üritab mind rünnata. Häiriv. Sest ta on tumedate tiibadega ja tal on tundlad. (tundlad tuletab prussakaid meelde) Mingid konkreetselt Jalad ka. Sest päevaliblikatel on jalakesed. Sellised õrnad jäsemed. Sellel elukal on Jalad. Need on jämedad, need teevad tapeedi peal kõndides häält. Ja maisaa teda lissalt SuperBoxi reklaamiga surnuks taguda. Ta on ju liblikas. Ma pole mingi liblikatapja. Pärast peab veel laibast lahti saama ja vastik.
Koit voolib savist linde.
Ma teen nüüd seda asja jälle, mis mul kombeks on. Et räägin kellegagi mingist asjast ja tegelt on selle asja idee nagu selle teise inimesega kahepeale kokku pandud selle vestluse käigus. Ja siis postitan selle asja siia kõigile lugemiseks. See praegune on siis vestlusest Aiviga.
Vaata, käid vahel õues ja tundub, et inimesed on tühjad. Nad istuvad öödotsa Zeal ja kurdavad, et vanasti oli ikka parem ja suitsuhinnad muudkui tõusevad. Ideeliselt võiks ju olla, et tudengilinn ja palju kultuurseid inimesi, kellega saaks ka muust rääkida. Kus siis kõik need kultuursed haritud noored on? Et peaks äkki hakkama käima kunstinäituste avamistel, filmiõhtutel, loengutel, veidratel kontserditel. Kohtuks nende uute inimestega, kes on üleni kultuursed ja sisukad ja puha. Aga ma mõtlen, et võibolla saadki sealt paar tuttavat, tuled nendega järjekordselt näituselt ja nad teatavad sigaretti süüdates, et lähme Zavoodi, kurat suitsuhinnad on nii hullud ikka. Mis oleks ikka nii tüüpiline.
Nagu ühes filmis oli. Et kutt elas mingis nõmedas väikelinnas, kus kõik tibid tantsisid mingit tobedat tantsu selle tobeda laulu järgi ja muidu oli ka lame. See kutt kogu aeg unistas mingist suurest väärikast ülikoolist, kus ta lootis leida teitsuguseid inimesi. Ükskord ta sattuki selle kooli tudengiläbule. Niikaua oli üleni tore ja ootustele vastav, kui see kuramuse tobe laul kostma hakkas ja kõik tibid selle järgi sedasama tobedat tantsu alustasid.
Aga see kõik on tegelt selline üldistatud pessimistlik ving. Sest tegelt kõik inimesed ei kurdagi kogu aeg. Lissalt märkimisväärselt paljud. Jah, ma tean, see praegune on ka kurtmine.
Õigejah, impulsiivsed otsused ja hilja õues käimine ei klapi lapsekasvatamisega ju kokku. Kuidas ma juba ära unustada jõudsin. Tartuff tuleb ju ka jälle. Selleks ajaks peaks mingi kavala rutiini välja mõtlema. Näiteks käru, laps saaks magama jääda, kui ära väsib. Või näiteks rattatool, saaks kippelt koju pärast. Kas eelmistel aastatel oli see rohkem sügise poole või mul on valesti meeles? Sügis ei ole ju ometi nii lähedal juba.
Prooviks seda magamise asja uuesti.
Comments
Post a Comment