the usual

Klaver, eksole, seisab siin nurgas. Aegajalt mõni laps sõidab selle klahvidel autoga ja siis teda keelatakse. Aegajalt istub keegi selle taha ja näputab seda natuke selle sinise raamatukese järgi, kuhu nad Valgret sisse on pistnud päris mitu. Tegelt on kusagil terve posu igast klassikalise värgi noote, mida on kusagil terve posu umbes kõikidel klaveri omanikel. Aga keegi ei viitsi otsida. Igatahes, kappasin mina Interneti avarustele ja tõmmbasin noote. Kõiksugust poppi värki. Sest ma mõtsin, et see oleks minusugusele äravõõrdunule paras raskusaste. Mingi umbes Biitleid ja värke. Siis oli see tavaline asjade käik. Istun mina Imagine'i noodi taha, natu pusin ja karjun sinna vahele, mitu kätt sellel mehel on??? Ja tuleb Riina töölt ja niimoodi muuseas mängib esimese lehe ette. Nagu tavaliselt. Ja tegelt on ta mu Väike Õde. Ta ei osand kõndidagi, kui mina juba tantsisin. Häh, teda pold olemaski. Ja nüüd on ta minust parem.

Ahjaa, ma vaatsin täna telekat ju. Kõigepealt seda supermodellide asja. Mis on küll vähe kiiksune, aga ma olen juba leppinud. Ja tegelt on seal neil mõned täitsa asjalikud katsumused. Aga pärast seda tuli see saade, kus nad valivad uut Pussycat Dollsi liiget. Vot see on twisted. Näiteks: teesärki ja liiga paljusid kuldkette kandev kõhn valge mees õpetab tüdrukutele, kuidas seksikalt tantsida. Ta avastab, et ühel tüdrukul pole jälle rinnapatju. Tüdruk saab pahandada. 'Mitu korda ma olen sulle öelnud, et sa neid kandma pead?' Ja siis nad teevad oma kõrrgetel peentel kontsadel, pepu peaaegu paljas, selle tantsu höörituse seal lava peal ära. Mis on kohe täitsa kena ja seksikas sinnajuurde. Aga 'mu vanemad oleksid praegu mu üle nii uhked' ei klappind sinna küll. Muidugi ka neiude omavahelised konfliktid sügavatel teemadel nagu seda on 'ma ju ei näljuta ennast' ja 'oh, ta ütles mulle seda, teadagi mis ta sellega mõelda võis.'

Ma võtan koguaeg Rolandi kapist endale riideid. Sest need on piisavalt lähedal sellele riiulile, kus ideeliselt võiksid mõned minu jaoks eraldatud hilbud olla. Aga tavaliselt pole. Siis mul ongi mingi liiga suur särk või šabloonide abil ära kaunistatud dressikas seljas. Mugav täitsa.

Filmi vaatasime kah eile. See on meil mingi selline traditsioon minu tulekul mingi filmitamine teha. (A maitea, võibolla nad teevad seda ilma minuta kah.) Alguses oli üks kõriauguni hhhalb film. Steven Seagaliga. Õudne. Halvad näitlejad, halb dialoog, mõttetu süžee, eriti haledad kaklused. Kohutavuse tipp. Aint naljakas oli. Sest sai selgeltnägijat mängida. Nüüd ta riputab teda aknast alla ja küsib eriti süngelt 'kelle jaoks sa töötad'. Kõik olidki seal eriti püüdlikult sünged.
Teine film oli "28 Days Later". Vot see oli hea. Mitte muidugi kõikide filmide skaalal. Oma kategoorias ikka. Oli põnev ja hirmus ja parajalt paljude pööretega. Siis nad veel panid kaks ainsat naisosalist lõpus veel ballikleitidesse. Imekaunis. Vihm ja koletised ja hullunud inimesed. Ja kõige selle hulgas kaks noort kohevasse ballikleiti riietunud naist. Päris lõpp oli mudugi natu lääge, aga sellele filmile olevat tehtud paar koledamat lõppu kah. Wikipedia ütles.

Ma lähen teen nüüd omale banaanipiima. Piimast ja banaanidest mudugi.

See oli kah täna, et emme ja venna hakkasid mind usutlema teemal uus mees. Siis ma seletasin neile oma kohvipaki teooriat. Ma kunagi kukun seda avalikustama kah. Sest see on tegelt päris hea teooria. Nagu nad kõik mul on.

Comments

  1. Sattusin lugema Sinu käesolevat ja sealt (Su?) emme blogi ning leidsin, et te kõik olete üks kuradima vahva perekond. Niisuguseid siin Eestimaal võiks küll rohkem olla!!

    ReplyDelete

Post a Comment