Mul oli kindlalt üks mõte, aga see vist läks üle juba. Samal ajal on praegu selline moment, et kirjutaks küll.
Ma olen vahepeal päris palju mõelnud ja teinud. Teinud olen kõike seda tavalist. Käinud poes kokkuhoidlik olemas, teinud süüa, vahtinud öösiti munakivisillutisel igast filme, kasvatanud last ja tutvunud oma üleni teismelise väikevennaga. Mõelnud olen taimetoitluse peale, natuke ajaloo peale, tõsiseltvõetavate inimeste ja asjade tõsiselt võtmise peale, väikse hirmuga kohealgava kooli peale, raha ja kodude peale. Loen praegu pöidlaküüdi reisijuhti, aga see edeneb aeglaselt, sest raamatuaeg on nihkunud hästi öö peale ja selleks ajaks olen ma viimasel ajal juba nii väsinud, et peenikeses kaldkirjas võõrkeele lugemine käib juba üle jõu. Kuigi ei teeks vist paha õppida ennast sundima. Pidavat aitama. Ja ma ei mõtle siin mingit koledat enda sundimist. Mingit sellist kohutavat asja, mida kõik üritavad vältida ja muuhulgas paljude hulluksminemiste põhjuseks peavad. Ma mõtlen sellist osavat enda veenmist pingutamisele. Sest tegelt on ju nii et need asjad, mis kergesti tulevad, on justkui vähem väärtuslikud kui need, mis raskemalt tulevad. Ei, oota... raskemalt pole see sõna. Pingutusega. Just. Nagu pingutad ja siis saadki ja sellel saamisel on rohkem sinuga pistmist. Sa oled selle nagu välja teeninud ja see Tähendab. Aga niisama tulnud asjad on niisama. Kah mudugi toredad ja puha, aga ei tee seda uhket sooja mina-olen-selle-saavutanud tunnet.
Kuidas kirjutada siukest selgitust ilma teist pööret kasutamata? Äkki ei peakski. Sest kuramuse suu- ja käepärane on sellega. Kuigi arvatavasti mitte just kõige peenem stiil. See on siin ometigi üks peene stiili poole püüdlemise koht.
Kui väsimus ja jõuetus muudkui kipuvad peale, siis on tõenäoliselt raua puudus. Mul on mitu korda olnud. Arst on öelnud, et kuku kohe tomateid sööma või mingid vastikud tabletid mulle kirjutanud. Siis ma vahepeal mõtlen, et mõne teise sümptomiga, mis niimoodi vaikselt ligi hiilib ja üle ei taha minna, on ka nii. Et on mingi aine puudus lissalt. See võiks nii lihtne olla. Unetus? Proovi rohkem rohelisi asju süüa. Murelik? Joo rohkem vedelikke. Tüdimus? Söö arbuusi. Armuvalus? Joo piima. Närviline? Söö jäätist. See oleks päris lahe. Kindlasti on seal kusagil mingid pika rohelise kleidiga ja hennavärvi juustega tädid, kes kõike seda täpselt teavad usuvad ja kuulutavad. Umbes iga asja kohta ju on.
Aga näiteks kui sa tuled minu juurde ühte uut asja näitama, mis sa kaltsukast ostsid ja ma ütlen, et see on nagu mõni nendest asjadest, mis sul alati olnud on. Siis see on tegelt kompliment. See tähendab, et su uus asi on sinu jaoks väga õige, sobiv ja vägagi sinu stiil. Ma just kulutasin liiga palju raha ühes liiga peenes kaltsukas lissalt selleks, et endale sellist kleiti osta. Puuvillased lühikesed ilma varrukata kleidid. Mul on nendega mingi värk.
Toidupoest ei saa pornoajakirja osta. Lihtsalt pole. Seisin seal ees ja nuputasin. FHM ja Playboy on suht sama jura. Nii eriti pingutatult punnitatult Meeste Ajakirjad, et juba peaaegu naistekad. Esikaane pilte vaadates ja inimeste alastust hinnates oleks järgmisena pornoajakirja kohale kandideerinud Kroonika. Kahjuks pidin ma talle veel lähemale astuma ja teada saama, et inetud-inetud paljad inimesed ka veel. Uh.
Ja üks asi veel. Vastikud-vastikud Cosmo ja teised sedalaadi värgid, mis on mulle selgeks teinud, et naised on samasugused kiimased ahvid nagu mehed. Poleks neid uuenduslike seisukohtadega ajakirju tulnud, võiksin ma rahuliku südamega kinni hoida mingist kiviaegsest seisukohast “mehed tahvad, naised ei taha.” Siis oleks poole rahulikum olla. Tegeleksin kutsikate kasvatamise ja marjade korjamisega ja oleksin üleni rahul.
Mul on eksole mingid ained vaja läbida, et kooli lõpetada. Ja oma tohutus psühholoogiavaimustuses olen ma lasnud oma kohustuslike ainete hulka terve karja selliseid aineid. Selliseid, mis regatakse umbes kahe esimese päevaga täis. Ja ma mõtlen vastikusega kõigi nende jobude peale, kes neid aineid isegi võtma ei pea. Kellel seda isegi vaja ei ole. Vahivad seal jalus. Kindlasti usuvad, et paar ainepunkti eneseesitlust ja mainekujundust teevad imet nende eludega.
Keegi on mu viini hoora eluloo pihta pannud raamaturiiulist.
Ma mõtsin tükk aega, kas mul on mingi sentimentaalne värk oma kruuside ja tassidega. Sest mul on hästi vähe nõusid ja ma mäletan umbes igaühe kohta, kust ja millal ma ta sain. Tükk aega nuputasin ja otsustasin, et tegelt ei ole. Kõige sagedamini kasutan ma oma doonoritassi, aga ma ei mõtle sealt juues kõigi elude peale, mis ma potensiaalselt päästnud olen. Ma võibolla mõtlen, et nii ilus roheline või et see ongi see tass, millest ma alati joon. Kui üldse. Nii pinnapealne olengi. Ja rahuliku südamega ostsin endale kümnekroonise merihobuga kruusi, sest seal on mullid peal.
See lego basicu komplekt, mis Joalad tõid, on kõige rohkem kasutust leidnud kingitus siiamaani. See on täiesti kõhedusttekitavalt ebanormaalne ja hirmuslahe, kui palju rakendusi üks neljaaastane nendele klotsidele leida suudab. Kusjuures, Koit meenutab mulle päris liiga tihti Spongebobi. Mitte nilbete naljade pärast vaid just selle imaginationi olemasolu pärast. Teadküll see osa, kus neil oli pappkast. Ja siis too teine osa, kus tal oli see paberitükk. (ei viitsi videolinki otsida) Peaks neid uuesti vaatama hakkama. Nagu midagi targemat teha poleks, eksole.
Oi vaata, sellest tuleb vist jälle üks selline traditsiooniliselt pikk postitus.
Teadküll, kuidas filmides on sellel peategelasel kooli ajal olnud üks õpetaja, kes on mingi tohutut tähendust omanud. Seisnud seal ja südamest südamesse midagi rääkinud, õpilastesse usku omanud. Mingi innustava pisaraidkiskuva kõne maha pidanud. See on nii levinud võte, et ei mõju enam. Yeah right sul on mõni siiras õpilasi mittevihkav õpetaja tavakoolis. Agavot mul on ikka veel meeles üks kord, kui Karlova ajalooõpetaja Nagel rääkis meile mingit asja. Maitea, millest ta alustas, aga lõpus jõudis elukutse valimiseni välja. Tal oli seisukoht, et ükskõik mis eriala me valime, ükskõik mis suunas me läheme, kui me teeme seda asja südamest ja kogu hingest, siis me jõuame selles kaugele, saavutame edu ja jõukuse ja kõikmisveel. Ja ta paistis seda päriselt uskuvat. Meie kõigi kohta. Ja ma kardan, et tal oli õigus.
Ma räägin sulle ühe nipi ka. Kuidas ühte teistsugust head janukustutavat jooki hästi odavalt saada. Teed tassitäie hirmus liiga kanget teed. Nagu teed ikka tehakse. Pakikestega või lehtedest, ise tead. Kuum vesi käib sinna ja puha. Lased tõmmata tavalise aja, üle tõmmata laskmine on halb strateegia. Siis paned sinna kuuma liigakange tee sisse liiga palju suhkrut ka, segad ja kallad selle läbi sõela suurde morsikannu. Lased kraanist külma vett peale ja paned külmkappi. Pärast on selline jäätee. Nagu need nestea pudelijoogid aga ilma kahtlaste koostisosadeta ja poodi ei pea ka selle pärast minema. Sest kõigil on ju natuke piparmünti ja natuke rohelist teed kodus. Suhkrust ja kraanist rääkimata.
Nää, üks hea tabav nali ka siia lõppu.
Ma olen vahepeal päris palju mõelnud ja teinud. Teinud olen kõike seda tavalist. Käinud poes kokkuhoidlik olemas, teinud süüa, vahtinud öösiti munakivisillutisel igast filme, kasvatanud last ja tutvunud oma üleni teismelise väikevennaga. Mõelnud olen taimetoitluse peale, natuke ajaloo peale, tõsiseltvõetavate inimeste ja asjade tõsiselt võtmise peale, väikse hirmuga kohealgava kooli peale, raha ja kodude peale. Loen praegu pöidlaküüdi reisijuhti, aga see edeneb aeglaselt, sest raamatuaeg on nihkunud hästi öö peale ja selleks ajaks olen ma viimasel ajal juba nii väsinud, et peenikeses kaldkirjas võõrkeele lugemine käib juba üle jõu. Kuigi ei teeks vist paha õppida ennast sundima. Pidavat aitama. Ja ma ei mõtle siin mingit koledat enda sundimist. Mingit sellist kohutavat asja, mida kõik üritavad vältida ja muuhulgas paljude hulluksminemiste põhjuseks peavad. Ma mõtlen sellist osavat enda veenmist pingutamisele. Sest tegelt on ju nii et need asjad, mis kergesti tulevad, on justkui vähem väärtuslikud kui need, mis raskemalt tulevad. Ei, oota... raskemalt pole see sõna. Pingutusega. Just. Nagu pingutad ja siis saadki ja sellel saamisel on rohkem sinuga pistmist. Sa oled selle nagu välja teeninud ja see Tähendab. Aga niisama tulnud asjad on niisama. Kah mudugi toredad ja puha, aga ei tee seda uhket sooja mina-olen-selle-saavutanud tunnet.
Kuidas kirjutada siukest selgitust ilma teist pööret kasutamata? Äkki ei peakski. Sest kuramuse suu- ja käepärane on sellega. Kuigi arvatavasti mitte just kõige peenem stiil. See on siin ometigi üks peene stiili poole püüdlemise koht.
Kui väsimus ja jõuetus muudkui kipuvad peale, siis on tõenäoliselt raua puudus. Mul on mitu korda olnud. Arst on öelnud, et kuku kohe tomateid sööma või mingid vastikud tabletid mulle kirjutanud. Siis ma vahepeal mõtlen, et mõne teise sümptomiga, mis niimoodi vaikselt ligi hiilib ja üle ei taha minna, on ka nii. Et on mingi aine puudus lissalt. See võiks nii lihtne olla. Unetus? Proovi rohkem rohelisi asju süüa. Murelik? Joo rohkem vedelikke. Tüdimus? Söö arbuusi. Armuvalus? Joo piima. Närviline? Söö jäätist. See oleks päris lahe. Kindlasti on seal kusagil mingid pika rohelise kleidiga ja hennavärvi juustega tädid, kes kõike seda täpselt teavad usuvad ja kuulutavad. Umbes iga asja kohta ju on.
Aga näiteks kui sa tuled minu juurde ühte uut asja näitama, mis sa kaltsukast ostsid ja ma ütlen, et see on nagu mõni nendest asjadest, mis sul alati olnud on. Siis see on tegelt kompliment. See tähendab, et su uus asi on sinu jaoks väga õige, sobiv ja vägagi sinu stiil. Ma just kulutasin liiga palju raha ühes liiga peenes kaltsukas lissalt selleks, et endale sellist kleiti osta. Puuvillased lühikesed ilma varrukata kleidid. Mul on nendega mingi värk.
Toidupoest ei saa pornoajakirja osta. Lihtsalt pole. Seisin seal ees ja nuputasin. FHM ja Playboy on suht sama jura. Nii eriti pingutatult punnitatult Meeste Ajakirjad, et juba peaaegu naistekad. Esikaane pilte vaadates ja inimeste alastust hinnates oleks järgmisena pornoajakirja kohale kandideerinud Kroonika. Kahjuks pidin ma talle veel lähemale astuma ja teada saama, et inetud-inetud paljad inimesed ka veel. Uh.
Ja üks asi veel. Vastikud-vastikud Cosmo ja teised sedalaadi värgid, mis on mulle selgeks teinud, et naised on samasugused kiimased ahvid nagu mehed. Poleks neid uuenduslike seisukohtadega ajakirju tulnud, võiksin ma rahuliku südamega kinni hoida mingist kiviaegsest seisukohast “mehed tahvad, naised ei taha.” Siis oleks poole rahulikum olla. Tegeleksin kutsikate kasvatamise ja marjade korjamisega ja oleksin üleni rahul.
Mul on eksole mingid ained vaja läbida, et kooli lõpetada. Ja oma tohutus psühholoogiavaimustuses olen ma lasnud oma kohustuslike ainete hulka terve karja selliseid aineid. Selliseid, mis regatakse umbes kahe esimese päevaga täis. Ja ma mõtlen vastikusega kõigi nende jobude peale, kes neid aineid isegi võtma ei pea. Kellel seda isegi vaja ei ole. Vahivad seal jalus. Kindlasti usuvad, et paar ainepunkti eneseesitlust ja mainekujundust teevad imet nende eludega.
Keegi on mu viini hoora eluloo pihta pannud raamaturiiulist.
Ma mõtsin tükk aega, kas mul on mingi sentimentaalne värk oma kruuside ja tassidega. Sest mul on hästi vähe nõusid ja ma mäletan umbes igaühe kohta, kust ja millal ma ta sain. Tükk aega nuputasin ja otsustasin, et tegelt ei ole. Kõige sagedamini kasutan ma oma doonoritassi, aga ma ei mõtle sealt juues kõigi elude peale, mis ma potensiaalselt päästnud olen. Ma võibolla mõtlen, et nii ilus roheline või et see ongi see tass, millest ma alati joon. Kui üldse. Nii pinnapealne olengi. Ja rahuliku südamega ostsin endale kümnekroonise merihobuga kruusi, sest seal on mullid peal.
See lego basicu komplekt, mis Joalad tõid, on kõige rohkem kasutust leidnud kingitus siiamaani. See on täiesti kõhedusttekitavalt ebanormaalne ja hirmuslahe, kui palju rakendusi üks neljaaastane nendele klotsidele leida suudab. Kusjuures, Koit meenutab mulle päris liiga tihti Spongebobi. Mitte nilbete naljade pärast vaid just selle imaginationi olemasolu pärast. Teadküll see osa, kus neil oli pappkast. Ja siis too teine osa, kus tal oli see paberitükk. (ei viitsi videolinki otsida) Peaks neid uuesti vaatama hakkama. Nagu midagi targemat teha poleks, eksole.
Oi vaata, sellest tuleb vist jälle üks selline traditsiooniliselt pikk postitus.
Teadküll, kuidas filmides on sellel peategelasel kooli ajal olnud üks õpetaja, kes on mingi tohutut tähendust omanud. Seisnud seal ja südamest südamesse midagi rääkinud, õpilastesse usku omanud. Mingi innustava pisaraidkiskuva kõne maha pidanud. See on nii levinud võte, et ei mõju enam. Yeah right sul on mõni siiras õpilasi mittevihkav õpetaja tavakoolis. Agavot mul on ikka veel meeles üks kord, kui Karlova ajalooõpetaja Nagel rääkis meile mingit asja. Maitea, millest ta alustas, aga lõpus jõudis elukutse valimiseni välja. Tal oli seisukoht, et ükskõik mis eriala me valime, ükskõik mis suunas me läheme, kui me teeme seda asja südamest ja kogu hingest, siis me jõuame selles kaugele, saavutame edu ja jõukuse ja kõikmisveel. Ja ta paistis seda päriselt uskuvat. Meie kõigi kohta. Ja ma kardan, et tal oli õigus.
Ma räägin sulle ühe nipi ka. Kuidas ühte teistsugust head janukustutavat jooki hästi odavalt saada. Teed tassitäie hirmus liiga kanget teed. Nagu teed ikka tehakse. Pakikestega või lehtedest, ise tead. Kuum vesi käib sinna ja puha. Lased tõmmata tavalise aja, üle tõmmata laskmine on halb strateegia. Siis paned sinna kuuma liigakange tee sisse liiga palju suhkrut ka, segad ja kallad selle läbi sõela suurde morsikannu. Lased kraanist külma vett peale ja paned külmkappi. Pärast on selline jäätee. Nagu need nestea pudelijoogid aga ilma kahtlaste koostisosadeta ja poodi ei pea ka selle pärast minema. Sest kõigil on ju natuke piparmünti ja natuke rohelist teed kodus. Suhkrust ja kraanist rääkimata.
Nää, üks hea tabav nali ka siia lõppu.
Comments
Post a Comment