Kas sul juhtub mõni hommik nii, et ärkad sooviga omada ebanormaalselt ilusaid blonde pikki juukseid?

Nigunii ei juhtu. Või kui juhtub, siis tõrjud seda mõtet innukalt. Naiselik eneseväärikus ja muu jura, mis takistab inimesi pinnapealsele odavale ilule rõhuda. Noh, igatahes. Ma ärkasin ja otsustasin, et teeks täna blond olemise päeva. Punusin oma juuksenatukesed üle pea ja ajasin paruka pähe. Ei läinud kohe linna peale, vahtisin tükk aega veel toas. Elasin rolli sisse või midagi. Sest vähe imelik ju. Vihma sadas. Ma olin juba tükk aega nuputanud, et kuda ta vihma peale reageerib. Mitte midagi põnevat. Ei tõmband kokku. Mis jutt see oli lammaste kohta, kes heinamaal vihmaga kokku tõmbuvad? Igatahes, käisin raamatukogudes, tegin Koidule lugejakaardi. Jah, on küll natu tobe. Sest ta käib ju koos minuga alati ja samahästi võiks kõik tema laenutused minu nimel olla. Aga mõtsin... maitea, mida ma mõtsin. Et umbes saadan ta sinna lasteosakonda ja lähen ise kolmandale ja võtku-tehku ise, mistahab. Sest varemvõihiljem peaks ta ju isemaks hakkama. Ja äkki nad kunagi lasteaiaga tulevad raamatukokku. Siis on iseäranis kikäss lahe öelda, et mul on lugemiskaart juba olemas, nänänää. Kikkäss lahe olemine ongi see põhiline. Pealegi, ma tean paari täiesti mõistlikku ja vaimselt tervet normaalset inimest, kelle alla aastasel lapsel on orksi konto. Nii...mis ma veel tegin? Helistasin umbes miljonisse lasteaeda. Juhatajatele. Seda lasteaiakohta tahaks vahetada. Tahaks, et ma poleks sunnitud kolm korda nädalas viimasest loengust ära hiilima ja läbi linna kihutama, et enne lasteaia sulgemist lapsele järele jõuda. Oli viisakaid juhatajaid. Oli külmasid ja kõrke. Üks juhataja röökis minu ‘kas teil pole kedagi, kes vahetada tahaks?’ küsimuse peale mulle kõrva: ‘a kust mina peaks teadma!?’ Ebameeldiv. Käisime seal koha peal ka. Mõtsin, et jätan mingi teate teadetetahvlile. Mõtsin, et ega vastik kõva ütlemisega juhataja ei tähenda automaatselt kehvemat lasteaeda. Ta ajas Koidu nutma oma kõva ütlemisega. Mitte midagi paha mõeldes ja, olgemausad, Koidu nutma ajamine pole mingi vägitegu. Ta on mul selline hellakene. Igatahes võdistasin sealt lasteaiast tulles vastikusest õlgu ja otsustasin seda teist varianti. Helistasin sellele tädile, kelle kohta ma teadsin, et ta vahetada tahab. Tema lasteaed pole küll mu esimene valik, aga vähemalt on see enamvähem kindel. Tädi oli üleni veider. Selles räägi-võõrastele-palju-üleliigset-isiklikku-juttu mõttes. Aga saigi. Siis läksin sinna, mis nüüd saab olema uus lasteaed, kui kõik korda saab. See oli tore. Juhataja oli hästi armas, andis Koidule värvipliiatseid ja jutustas mingist lapsest, keda ta kunagi teadis, kes ka joonistamist armastas. Pärast ma mõtsin, et need juhatajad ikka mõjutavad tervet asutust ka. Sest miks neid muidu juhatajateks kutsutakse. Nii. Siis ma tulin koju, võtsin paruka ära ja riputasin kuivama. Tegin süüa. Kapsast ja hakklihast. Koit kallas oma toidu ketšupiga üle. Aga sõi ära kah. Vahepeal väiksed lapsed teevad seda nalja, et kallavad oma toidu igast värkidega üle ja segavad kokku ja siis jätavad järele. Vot see on üks vastik komme. Ohissand, kuidas sa saad laste kohta vastik öelda, ise veel lapsega.

Teadmis ta teeb? Sajab, eksole. Pool päeva sajab. Nii vastikult ühtlaselt. Kõik liguneb ja tilgub. Ja selleks ajaks, kui sa oled oma päevased plaanid juba persse saatnud ja endale tekiall raamatulugemise isu peale ajanud, tuleb päike välja. Üleni mina-pole-midagi-teinud näoga. Ja mitte korra. Niimoodi umbes ülepäeviti.

Kui sul pole ühtki õevenna sorti asja, siis sa ei saa aru. Ma võin sulle seda seletada, aga sa ei hakka kunagi aru saama. Sama moodi, nagu mina ei saa aru üksiklaps olemisest. See on mingi siuke värk. Mitte mingi totaalne teineteise mõistmatus. Ja mitte eranditu tõmbumine suurtest peredest laste vahel. Aga selline üks osa sõnumist saab valesti lahti kodeeritud, kui inimesed on väga erinevatest pereoludest. Selline vaevutajutav. Siis ma vahepeal mõtsin, et pikkusega on ka midagi sellist. Et ühepikkused inimesed klapivad paremini kui hästi erineva pikkusega inimesed. See pole jällegi mingi eranditu. See pole ka ‘sa oled must lühem järelikult vähem’. Kaugeltki mitte. Aga mingi osa infost jääb kuskile kinni, kui pikkusevahe on suur. Oot... ma mõtlen kohe veel ühe näite välja. Ma olen suht kindel, et erinevat rassi olemine on üks selline asi. Ja mul on üks asi jälle, mis ma raamatus maha kirjutan ja mis siia klapib. Selle klapi pead sinna ise vahele mõtlema, ma ei viitsi seletada. See vist läheb natuke sellega ka kokku, mis ma ükskord varem kirjutasin...peaks kusagil seal olema.

One describes a tale best by telling the tale. The way one describes a story, to oneself or the world, is by telling the story. It is a balancing act and it is a dream. The more accurate the map, the more it resembles the territory. The most accurate map possible would be the territory, and thus would be perfectly accurate and perfectly useless.
The tale is the map that is the territory.
You must remember this.
-From the notebook of Mr Ibis

N. Gaiman American Gods