mõte

Ma hakkasin hommikul mõtlema. Siis vaatasin, et see ikka väga hea mõte ei saa olla. Asusin hoopis tegutsema. See natuke ennetab. Koristasin kööki, kirjutasin asjalikke kirju õppejõududele, instituuti, noorsooteenistusse ja kohtadesse. Hommikul varem käisin füüsikahoones ja lasteaias. Mingi moment läksin Salmesse tavatelefoni kuritarvitama. Seal oli imekaunis Sirla, keda ma Barbie nukuga võrdlesin. Helistasin miljonisse kohta. Isegi Urus käisin. Isegi vanas lasteaias käisin ära. See on ju üleni kaugel ja puha. Ja vanaisa juures käisin ka. Vaatasime natuke ühte loodusfilmi mägikitsedest ETV pealt. Pärast hakkas kusagilt mujalt Kodus ja Võõrsil ja vanaisa vahetas kanalit. Siis me tulime ära kah. Tunniplaani printisin välja ja vaatasin seda murelikult. Avastasin, et ma olengi tõepoolest Kalev Tarkpea rühmas selles aines, mille ma juba miljon aastat tagasi oleksin pidand kaelast ära saama. See tähendab nii mõndagi, loodetavasti. Tiidu andis mulle head muusikat ja näitas ühe hea tillukese sarja episoode. Mis kõik tegi mind märkimisväärselt rõõmsaks. Kate Nash on see hea muusika. Naislauljad õu-jeah. Dr Horrible's Sing-along Blog oli see tilluke sari. Hullu hea. Sest esiteks on see Joss Whedoni toodang, teiseks on see tegeltka hea, kolmandaks on see muusikal ja kindlasti veel palju tillkuesi põhjusi seal vahel ja hulgas. Joss Whedon on see mees, kellele näiteks mina lõpuni välja tänulik olen selle eest, et ta Buffy tegi.

- kas on võimalik, et sind jäetakse maha, kui sa pole kellegagi käinudki?
- must-valges maailmas mitte.

Vaatasin, et mul on need köögikapi uksed nii üksildased ja valged. Kuigi mulle valge tegelt meeldib. Mõtsin, et peaks sinna peale kirjutama. Niimoodi musta markeriga vaba käega midagi tõelevastavat. Umbes et otsin mingi targa mehe tsitaadi, mida ma sajaga tabavaks pean. Midagi, mis oleks see, mida seal köögis vahepeal uuesti lugeda ja mõelda, et nii tõsi, nii tõsi... Näiteks ükskord oli ühe mu kodu ühe kapi peale kirjutatud: Me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia tulles eest leidsime. Voltaire. Aga pärast ma pesin selle sealt maha, sest ma enam ei uskunud nii. Vähemalt mitte kogu aeg. Nüüd ma hakkasingi mõtlema, et mis on see mõttetera, mis jääb minu silmis kehtima veel pikaks ajaks ja tugevalt. Natuke mõtsin, siis tõin kapist Mati Kilbi algebraõpiku ja kirjutasin kapiuste peale algebraliste struktuuride definitsioonid. Midagi, mis kehtib. Kui korpus ei ole kommutatiivne, nimetatakse teda kaldkorpuseks.

Värisevad käed. Ei saaks öelda, et ma just otseselt kontrollifriik olen. Aga üldiselt on ikka nii, et ma eelistan omada ülevaadet ja võimu minusse puutuvate asjade üle. Ja siis ma avastan, et mu käed kipuvad värisema. Mitte ainult nendes olukordades, mis ongi minu jaoks palju ja kurnavad ja puha. Ka nendes olukordades, mis on sellised ainult natuke häirivad. Või siis, kui mingi eelmine natuke vale mõte on jäänud kummitama. Eriti häiriv. Tahaks üleni ennast valitseda.

Kuidas sa tunned ära ekstravertse matemaatiku? Ta vaatab vestluse ajal sinu kinganinasid.

Oleks mul raha, ma ostaks vahukomme. Selliseid valgeid. Hmm.. mulle tuli praegu meelde, kuidas me olime Tuuliga laagris öövalves. Istusime lõkke ääres, rääkisime kõigest ja mittemillestki ja ta tutvustas mulle lõkke peal kärsatatud vahukomme. Hea. Hullu hea.

Annelinn sügiseselt pilvise ja hämarana. Liiga tüüpiline. Üldse oli tänane Annelinna sattumine kuidagi teistmoodi ja samal ajal nii samamoodi. Samamoodi, nagu ta kunagi ammu oli. Vanaisa juures tuli meelde mingi vana aeg. See peaaegu kolm aastat, mis ma seal elasin. Ühte sõbrapäevikut sirvisin ja muigasin-punastasin omaette. Oma vanu mikslinte vaatasin kaugelt. Mul pole enam kassetimängijat.

Kas passida liiga kaua üleval filme vaadates ja raamatuid lugedes, sest varsti seda luksust enam endale lubada ei saa? Või hoopiski minna varakult magama, sest nigunii tuleb ööpäevarütm korda saada? Sest kool ja asjad ja puha.

Mõnikord võiks olla ööpäev kaks korda pikem olla.