Saturday, August 23, 2008

Nendel värkidel on mingi seos äkki.


Hakkasin uuesti seda tähemärkide raamatut lugema. Enda kohta pold nii ammu midagi sealt lugenud. Seal oli selline lause: Ta suudab elada ilma meheta palju kergemini kui ükski teine naine. Ja ma olin üleni: Saite! Saite! See ongi see raamat, mis õigust räägib. Mina olengi see, kes lahe on. Ja muu selline. Eile tuli Miki ja tegigi lissalt mu köögilaua valmis. Me olime sellest juba umbes miljon aastat rääkinud, kuidas ma saan endale kunagi hõljuva köögilaua. Võinoh, tegelt rippuva ja seinale toetuva. Aga ilma jalgadeta. Nüüd ta tuligi ja ma saingi. Hea. Igatahes, mõtsin kohe, et nüüd ei saa ma tükk aega endast kui täiesti ise toime tulevast naisest rääkida. Missiis, et see oli aint köögilaud. Natu ikka abitu olen... Agasiis ma mõtsin, et nigunii on seda lauda natuke kohendada vaja. Käisin laenasin endale tikksae ja kohendasin. Ma pold kunagi kunagi tikksaega midagi teinud. Üleni lahe riistapuu on ta. Mitu korda panin käest ära ja otsustasin, et ma enam ei tee. Sest ta tegelt raputas ja tegi lärmi ja prahti. Natuke hirmutav. Aga kogu aeg tulid uued mõtted. Akutrelli panin ka mitu korda täitsa ära ja siis tulid uued mõtted. Ikka tükk aega nuputasin ja meisterdasin seal üksinda. Saagisin puurisin kruvisin. Nüüd on mul uus köök. Ümbertõstetud ja ümberkorraldatud. Hõljuva laua, õigel kõrgusel pliidi ja mikrouuniga muuhulgas. Isegi selle tillukese maitseaineriiuli, mis ma ükskord mingi õppelaenu puhul olin hullushoos ostnud, panin seina. Nüüd olen ma mudugi hirmväsinud ka. Ega üksinda meeste töö tegemine mingi naljaasi pole.

Üks teine kodujutt on veel. Vaata, ma elan ju selles suures majas, mille juures on see teine suur maja. Prügikastide juures on koguaeg igast kola. Inimesed ikka tüdivad oma vanadest asjadest ära ja viskavad neid minema. Aga see prügikastikõrvane on üleni lahe nähtus. Sest mõtlenüüd natuke. Oletame, et keegi minu majast loobub ühest oma kapist (1), kuigi see kapp kõlbab veel küll. Ta hangib endale transpordi (2) ja sõidutab selle kapi kuskile, kus kappe võetakse (3). Taaskasutuskeskusse, kasutatud kola poodi, kuhuiganes. Mul on kappi vaja (4). Ma jalutan kuskile, kus kappe antakse (5). Valin välja, annan neile raha (6) ja hangin endale transpordi (7). Sõidutan selle kapi koju(8). Liiga palju samme. Poole lihtsam on nii, et keegi viskab oma prahi prügikasti kõrvale (1) ja kui see mulle meeldib, siis ma veeretan selle endale tuppa (2). Veeretasingi täna ühte väikest kappi toa poole, kui üks vana tädi tuli. Kiitis mind, et ma selle kapi endale võtsin. Pakkus ennast appi. Õpetas, kuidas seda lihtsam vedada oleks. Siis seletas, et see ongi vanainimeste viga koguaeg targutada. Soovitas mul mitte välja teha. Selline muhe tädi oli. Kusjuures see kola ei ole koguaeg seal uusi omanikke ootamas. Vahepeal tuleb auto sellele järele. Kõik viib minema, pühib saepuru ja üksikud sokid ka ära.

Valearvestuste jada. Kõigepealt ma arvestasin oma lasteaia arve suurust valesti. Nii umbes kahekordselt valesti. Siis ma arvestasin, et saan vanaisa käest rohkem raha. Nii kolmandiku jagu valesti arvestasin. Siis ma mõtsin, et polehullu, küll ma ilma söögita toime tulen, sellest jätkub arve maksmiseks küll. Ja tuli välja, et ma olin arve summat valesti vaadanud. Nii saja krooni ulatusest valesti. Gaad dämmit.

Ühe käega hoian Sinu pilti. Teise käega... mõtlen Sinust.

See astroloogia on üks jubelahe asi. Tundub küll, nagu mingi peastsegi nabavaatajate huinjaa. Aga tal ongi tegelikult ka õigus. Kaljukitsede tagurpidi vananemise, lõvilaste kuninglikkuse, jäärade iseseisvuse ja amburite huumorimeele kohta. Hullu meelne. See ei tundu nagu üks normaalne asi. Mismõttes sündimise aeg mõjutab su isiksust? Kui tobe peab olema, et midagi sellist uskuda?


I'm not really as bad as they say I am. I'm actually a really nice person. (siinsamas)

No comments:

Post a Comment