Aegajalt tuleb mul selline tunne, et mul on liiga palju kooli, tööd, lapsi ja rahapuudust. Et ma hoopistükkis tahaksin palju rohkem magada, linnas tuututamas käia ja igast pahna endale osta. Ja siis ma proovin seda teha. Öösel linnas lällata. Korra käin, eksole. Või kaks. Mõtlen, et oli küll hirmus tore, aga seda elustiilina ma ilmselt ei harrastaks. Rohkem magada. Paar hommikut magan, eksole. Oli hea küll, aga eriti parmune mõttetu tunne tuleb peale ja varsti enam ei taha. Palju asju osta. Väkk. Hullult kibelen küll liiga palju pahna ostma, eriti lahedaid asju on ju müügil. Aga piisab umbes kahe poe läbituhnimisest ja paari asja ostmisest, kui mul on juba nii kõrini. Sellest ostmisest ja liigtarbimisest ja raharaiskamisest. Noh, ja siis ma olen üleni õppust saanud ja targem kogenum ja kõikmisveel. Nii umbes natukeseks ajaks. Siis tuleb varsti jälle, et tahaks vastuhommikut Toomemäel liiga veinine olla. Tahaks tervet päeva maha magada. Tahaks lontis säärega punaseid saapaid, pikka mantlit, Koidule veel legoklotse, uut arvutit, suuremat monitori, surroundi kõlle, põrandalampi... Ja seda mitte niimoodi uitmõttena. Ma kohe tõsiselt hakkan mõtlema, et ma kõike seda teha/saada tahan. Haisugi pole eelmiste kordade kõrinisaamise tundest.
Rasmus loeb Harry Potteri neljandat vist. Kogu aeg loeb. Ja vahepeal ehitab Koiduga koos mingeid masinad legodest. Ma tegin head süüa ja see sai peaaegu kõik otsa. Käisin filmipoes draakoniküttide multikat otsimas ja neil polnud. Nad olid muidu ka kliendivaenulikud. Ei lubanud mul šokolaadi süüa. Eile tahtsin tegelt ka Tartuffile minna. Olin juba kõigi kodinatega õues. Termosega kakao oli kaasas ja puha. Siis mõtlesin ümber. Ma teen harva sellist asja. Et pööran poole tee peal ümber. See oleks nagu oma eksimuse tunnistamine. Aga ma olin nii väsinud tüdinud unine. Neli tundi linnas olla ja sealt pärast veel tagasi tulla tundus nagu kõige halvem mõte üldse. Üleni nunnud armastusfilmid või mitte.
Nad vahepeal ikka räägivad ja kirjutavad sellest, kui tervislik ja tore on toataimede kasvatamine. Puhastavad õhku ja annavad sulle mingit head värki, sest nad on elusad asjad, mis kasvavad. Nii tobe kui see ka ei tundu, on neil õigus. Mitte toataimedel. Nendel, kes taimede heast mõjust kirjutavad. Mul on kaks ronivat-rippuvat potilille ja nad ongi hirmus armsad. Luuderohu jätsin ma ükskord tervelt kuuks ajaks ilma veeta ja ta oli juba nii surnud. Aga siis istutasin ta ümber, panin valguse kätte ja hakkasin korralikult kastma. Nüüd on nii ilusaks läinud. Ja see teine tegelane oli alguses nii pisike, nüüd on suureks kasvand ja tahab ka varsti uut potti. See kõik on hästi rõõmustav ja südantsoojendav. Võiks ju arvata, et kui need ‘võta endale toalill see teeb sulle head’ kutid seda räägivad, mõtlevad nad neid inimesi, kes on üleni üksikud. Ilma lasteta, ilma sugueluta, ilma perekonnata. Tegelt on see lillearmastus hoopis teistsugune tunne. Ma võin sulle seda seletada, aga see on üks nendest asjadest, mida lissalt peab proovima, et mõista. Ma tegelt ei tea, aga ma väga ei usu, et kaktustega sama moodi on. Sest nad ei taha peaaegu üldse hoolitsust. Ja kuidas nad siis armsaks saavad, kui nad ise endaga toime tulevad? Ma arvan, et just see hoolitsemise osa teeb lilled nii armsaks. Siia käib see kõiksekuulsam lause sellest Tammsaare raamatust. See mida alati vales kohas kasutatakse.
Teine asi on tomatitaimed. Neid on mul ka terve kari. Neid ma nii palju ei armasta. Üldiselt ma oma taimedega ei räägi. Sest see on tobe. Kui ma natuke lahedam ja õelam oleksin, teeksin ma sedasama, mis Crowley selles Pratchett+Gaiman raamatus harrastas. Aga ma pole niisugune. Ainult vahepeal mõnda vilja kandvat tomatitaime kastes, teen mõttes neid rasedanalju. “Sina, kullake, sööd meil nüüd ju kahe eest. Heh heh heh.”
Ma tahaks mõnusat lihtsat videomudimise programmi endale, aga kõik tasuta asjad imevad ja need, mis ei ime, pole tasuta. Ja need, mis on varastatud, on tavaliselt iseäranis kurjad arvutivaenulikud jobud. Niuks. Võid soovitada. Või plaadiga mulle külla tulla. Mul on praegu peent maitsekohvi ka.
Koidu elektrilise hambaharja varre peal on Puhh ja harja tööle panemise nupud on Puhhil jalgevahel ja Koit ei julge seda hambaharja kasutada, sest see teeb koledat häält.
You love the way i look at you while taking pleasure in the awful things you put me through.
Kui ma oleksin üks musta tukaga emotüdruk, siis mul oleks selline musta taustaga blog, kuhu ma paneksin kogu aeg selliseid laulusõnu. See on küll kõigest Linkin Park. Aga minesatea, äkki on vanade albumite kuulamine kah mingi lahe asi. Ma isegi tean ühte nippi. Tuleb kirjutada hästi harva. Hästi natuke. See annaks justkui igale sõnale nagu rohkem tähendust. Eriti igast süngetele sõnadele.
Mingid mõttelagedad lõigud peavad ju ka olema.
Ma kogu aeg mõtlen, et ulme lugemine on mul lihtsalt selline faas ja ma saan sellest varsti üle. Ja siis ma tulen jälle raamatukogust järjekordne ulmekas näpus. Pehmete kaantega ja puha. Sest üleni piinlik oli juba öelda, et jah ma loen liiga palju ulmet küll, aga see on veel lugemata.
Comments
Post a Comment