Käisin Koiduga uues lasteaias mängimas ja värgiga tutvumas. Kõigepealt tuli välja, et kasvataja peab arenguvestlusi mõttetuks ajaraiskamiseks ja siis selgus, et rühmas on tervelt kaks ‘kuri säde silmis’ last ja nad mõlemad olid täna kohal. Neil tuli kohe Koiduga ütlemist-tõuklemist. Pärast ma istusin liivakasti ääre peal ja ajasin tibinatega juttu. Tibinad olid sellised üleni tõsised ja asjalikud neljaaastased tüdrukud. ‘Miks sul rokisaapad on? Kas sul teine selline kõrvarõngas kadus ära? Miks su küüned sellised on? Aga miks sul ninarõngas on?’ Ma üldse ei imesta, et Koit eelistab tüdrukutega mängida. Väiksed tüdrukud on poole toredamad ja asjalikumad kui väiksed poisid. Enamasti. Kõiki neid variante arvesse võttes, mida mina näinud olen. Ja noh, Koit on mudugi kõiksetoredam kõigist lastest, aga see pole praegu teema.
Põhjused ülikoolis käimiseks on allutatud loetelule. Mitte selle pärast, et mida rohkem punkte põhjuste loetelus, seda rohkem on põhjust. Vaid selle pärast, et põhjused või asjaolud sedakõike tegema, jätkama ja mitte loobuma on nii erinevad ja mitmekülgsed. Ja tugevad? Põhjused saavad tugevad olla? Eioota... argumendid on tugevad. Põhjused on... head äkki? Ok, vahetpole.
1. Õppida on mõnus. Ma võin ju endale ette kujutada, et ma saan õppida ka ilma koolis käimata, aga ma tean, et ei teeks seda nigunii. Kogu aeg selles keskkonnas sees olemine hoiab mind selle laine peal. Meele ärksana. Kooli ajal loen ma palju rohkem, huvitun palju rohkem ja saan teada palju rohkem palju rohkemast, kui näiteks suvel. Sest suvel on, vaata, see vaheaja asi.
2. Koolis on mõnusad inimesed. Heaküll jah, ma pole kohanud neid kõiki, see on ikka kuramuse suur kool. Aga kui nüüd võtta kõik need inimesed, keda ma olen iial kohanud (jätame lähedased sõbrad ja perekonna korraks välja), jagada nad ‘on ülikoolis’ ja ‘ei ole ülikoolis’ gruppidesse julmalt, siis selles esimeses on igast mõnusaid tegelasi märkimisväärselt rohkem. Rääkimata minu eriala inimestest. Iseäranis noored inimesed ma mõtlen praegu. Sa tule vaata teinekord.
3. Võib juhtuda, et ma ei jää vallaliseks alatiseks. Ma ei tahaks (lisaks kõigele muule, mida maitaha) endale rumalat kaasat. Kohe kindlasti ei tahaks ma olla targa mehe rumal/harimatu naine. Kellegagi võrdne olemine selle koha pealt ei tööta vist ka. Sest nagu see raamat minu kohta ütles ja tegelt ma teadsin seda enne ka – ma tahan imetleda.
4. Ma mõtlen, et iga ala ja valdkonna sees pesitseb on üks miski, mis kutsub. Neid inimesi, kelle jaoks see asi on ‘õige’. Mõni inimene kuuleb sünnist saati seda kutset. Mõni jõuab enne maha surra, kui miski teda kutsuma hakkab. Ma kahtlustan, et ma pean asja vähe lähemalt vaatama, et see mind kutsuma hakkaks. Lähtume eeldusest, et kunagi hakkab. Hmm.. ja sellest et see, mida ma praegu kuulen, ei ole veel kutse.
Edasi tulevad sellised väiksemad ja teistega natuke rohkem seostuvad põhjused ja poolt-mõtted. Keda ma siin veenda üritan? Ennast põhiliselt. Võinoh, kas just veenda, aga meelde tuletada. Siis on mul pärast hea siit vaadata, kui Ahastus ja Õud ligi tikuvad.
Kusjuures, ma olin hommikul jumala kindel, et ma postitan sellisel kellaajal, kui inimesed tegelt ka arvutite taga on. Nii viis pärastlõunal umbes? Sest ühes kohas nad kirjutasid, et see pidavat aitama tõsta. Loetavust, ma mõtlen. Aitab loetavust tõsta, sest siis ilmub postitus kusagil nähtaval ja siis kõik näevadki, sest nad on ju samal ajal arvutite taga. Mitte et loetavus mind otseselt muretsema paneks. Mõtsin lissalt proovida. Aganäädsa siis. Mul ei ole kirjutamisisu ega -aega pärastlõunati.
Maiteinud täna muud midagi. Vahtisin niisama. Proovisin raamatut lugeda ja mõtted läksid mujale. Panin raamatu käest ära ja lasin mõtetel mujal olla. Mitte mingi kindla asja peal vaid lissalt mujal. See on mul nüüd selline hobi. Mõnus aga päris aeganõudev. Korraks käisid Aivid ja me kohvitasime. Mingi hetk tegin süüa. Natuke õmblesin oma üleni täiega hirmlahedat pandavat punast kleiti. See on velvetist ja sellel on Nöööbid. Mõtlesin välja, mis värvi ma oma köögilauda tahan värvida. Jogurt oli oma kõlblikkuse juba päevade eest minetanud ja ma mõtsin, et äkki kuumutaks teda. Halb mõte. Ta kippus kohupiimaks minema. Toiduvärviseks jogurtimaitseliseks maasikalõhnalise asja järele haisvaks kohupiimaks. Ligased roosad klimbid ja puha. Mingi veelüks suvaline lause, mille ma võiksin samahästi eraldi lõiku panna. Koos suvalise vahemärkusega.
Kunagi peaks Aivi ennast uuesti ilmutama, sest me alustame täna Six Feet Under kolmandat hooaega. Võibolla peaks mingi tee hakkama panema.
Comments
Post a Comment