Algul ma mõtsin, et teen sellise ennastkiitva postituse selle kohta, kui tubli ma jälle olnud olen. Kuidas ma kogu aeg laisklesin ja täna võtsin ennast kokku. Aga ei joppand. Natuke ikka asjatasin ka, aga homme peab veel.
Siis ma mõtsin, et ma teen ühe sünge postituse. Aga siis sain ma aru, et tegelt polegi mul sünge olla, hoopis muusika tekitas korraks selle tunde.
Psühholoogiafänn ja lastearmastaja nagu ma olen, hakkasin ühte lastepsühholoogia raamatut lugema. “Kaini kasvatamine – poiste hingeelu kaitsmine.” Hästi müüv raamat USAs ja selline bestselleri stiilis kirjutatud. Kergesti omandatav lihtsas keeles ja paljude liigapaljude näidetega. Ma kogu aeg harrastasin öelda, et teismeline olla oli raske ja heaveel, et ma poiss ei pidand olema. Aga et see nii raske võib olla, ma küll ei arvanud. Terve see raamat on täis kurbasid-kurbasid näiteid õnnetutest poistest. Ma muudkui loen ja niutsatan. Mudugi on see üleni õpetlik ja tark raamat, millest iga sõna kullana võtta oleks ülim idiootsus, aga mille lugemata jätmine jätaks mind kindlasti mitmest olulisest teadmisest ilma. Nagu paljude teiste sedalaadi asjadega. Nagu paljude asjadega üldse. Seoses selle raamatuga kaalun järjest tõsisemalt waldorfkooli varianti. Mis siis, et Koidu koolini on veel natuke aega. Seoses selle raamatuga mõtlen, et ei lasegi oma last enam kunagi-kunagi kodust välja sinna julma ja mõismatusse maailma. Niimoodi hullumishetkedel üleväsinuna. Ja ma mõtlen, et kui on olemas selline asi, nagu Vaimselt Terve Mees, siis peaks ta klaasi taha panema ja teda imestama. Sest see ei saa just väga sage nähtus olla. Selles julmas ja mõistmatus maailmas.
Taskus käisin täna. Üleni lahe oli, sa mine teinekord proovi. Šeff sisekujundus ja just need poed, mida tegelt ammu vaja oli. Näiteks hullumiseni suurlahemõnus raamatupood. Ja ecco. See on see pood, kust saab jalanõusid, mida ei pea järgmine aasta ära viskama. Saad oma lapselastele pärandada hoopis. Ja ilusad inimesed olid ka kõik. Tõnn oli ka õue mängima lubatud. Kohvitasime ja rääkisime ja vaikisime. Vaata, vahepeal tehakse seda nalja, et kuidas naistega hakkama saada. Pead lissalt närvitsevale naisele kogu aeg korrutama: ‘jah, sul on täiesti õigus.’ Siis ma alati mõtlen, et kammoon, ega närviline ei tähenda kohe rumalat. Ja et see ajab ju veel rohem närvi, kui keegi kuulamise asemel koguaeg sama vastust annab. Täna näiteks oli nii, et mina vingun ja hädaldan ja Tõnn ütleb, et mul on täiesti õigus ja vahepeal ütleb, et ära muretse. Ja see tegelt ka töötab. “Jah sul on täiesti õigus, muidugi on matemaatikud lahedamad kui füüsikud. Ära muretse.” Mitme teise asjaga veel. Nüüd ma olen kohe kõvasti rahunenum. Mitte et ma üleni endastväljas juukseidkatkuv röökiv närvipundar oleksin enne olnud. Kaugel sellest. Aga ikkagi. Alati on võimalik rahulikum olla. Ära vaidle. Alati on.
Vanasti mulle ei meeldinud ülikooli õppeinfosüsteem. Siis vahepeal oli mul pohhui ja vahepeal täitsa meeldis. Nüüd jälle ei meeldi.
Üks hoopiski eelmisse postitusse kuuluda võinud mõte oli ka. Olen mina ööklubis, tantsin ja tunnen ennast hästi. Samal ajal nuputan endamisi, et miks on nii tehtud, et tantsupõrand on muust põrandast madalam. Ja miks just nii palju madalam, et tantsivate tüdrukute pead on tantsupõranda kõrval seisvate poiste puusadega ühel kõrgusel.
Nägin linnas ühte meest, kelle kohta ma mõtlesin, et see näeb välja nagu Chalice. Pärast tulid teised mehed ja naised. Nad seisid selle mehe ümber aupaklikus ringis. Ja ma sain aru, et see ongi Chalice.
Kui ma natuke veel punnitaksin, tuleks veel paar pikka lõiku, mis läheksid ‘ma siin mõtsin’ kategooriasse. Sest tegelt ma kogu aeg mõtlen asjade kohta mingeid asju. Tõenäoliselt pole selles midagi originaalset. Hmm... ja võibolla peas tegema eraldi labeli blogipostitustest, mis räägivad blogipostitusest. Ma paneks sellele automorfism nimeks ja peaks ennast üleni tabavaks. Võibolla peaks proovima ise uksekella meisterdada. See oleks selline, mis teeb koputamise häält, kui sinna näpuga vajutada. Nagu vanasti olid need linnukese häälega. Tegid: Siuts-Siuts-siuts siuts... siuts... piu-piu. Niimoodi lõpus ära väsides. Samasugune võiks olla ilusa kõlava koputuse häälega.
Muhahaha, ma panin siukse pealkirja ja pärast mingid jobud otsivad guugliga midagi põnevat ja satuvad hoopis siia.
Comments
Post a Comment