Vahel mul juhutub nii, et mingi mulle teadaolev inimene asub mulle pähe. Kas just elama, aga sinna passima küll. Siis on niimoodi, et ma saan küll oma igapäevaste toimingutega täiesti rahuldavalt hakkama, aga mingi taustamõte tegeleb kogu aeg selle inimesega minu peas. Peab temaga maha umbes miljon dialoogi, esitab talle mõned kõned. Jälgib ja teeb oletusi, mida see inimene ühest või teisest minu tegevustest või mõttest arvaks. Esitab talle küsimusi ja pakub vastuseid. Eksole, alguses on üleni tore. Sest ikka on hea mõne vähem või rohkem lähedase inimese peale terve päevotsa mõelda. Aga lõpuks väsitab ikka ära ka. Sest tegelt tahaks oma peas täitsa üksi olla. Tahaks teha oma asju lissalt niisama, ilma et üks osa minust kogu aeg mõtleks, mida see inimene küll sellest arvata võiks või üritaks seda tollele inimesele kuidagi kommenteerida. (jah, ma täitsa usun, et sul pole küll kunagi midagi sellist olnud) See on natukene nagu armunud olemine. Et pidevalt mõtled ühe konkreetse inimese peale ja ei saa teda kuidagi oma peast ära. Hmm.. üks sittade pikcup line'ide variant on midagi sellist. 'Kas su jalad on väga väsinud? Sest sa oled terve päeva mu mõtetes jooksnud.'
Siis teine asi on nii, et sa helistad mulle just siis, kui ma olin su peale just korraks mõelnud. Või msnid.
Ja siis ma mõtlen, et kas sa helistasid just siis selle pärast, et ma just mõtsin su peale. Või ma hakkasin su peale mõtlema, sest sa just hakkasid mulle helistama. Justkui oleksid pead ühed sellised masinad, mis võivad lisaks oma mõtete genereerimisele teiste omi kah kuidagi üles korjata.
Kui keegi on päevotsa mu peas ringi jooksnud, ma mõtlen, et äkki ta tunneb kah seda kusagil mingil tasandil, et ta üleni mul mõtetes on. Samal ajal kahtlustan, et võibolla ei saa ma teda oma peast ära just selle pärast, et ta hoopis mõtleb minu peale nii pingsalt.
Üleni kolmas asi on see, kui üks laul tuleb pähe ja hakkab kummitama. Eriti nõme, kui ta ei kummita terves ulatuses, vaid ainult jupiti. Või aint üks fraas. Nagu näiteks mul täna. Näiteks Placeboga.
I wanna fall in love with you. I wanna say I do.
Aga ma vist hakkangi üheks romantiliseks jobuks vaikselt moonduma. Ja võibolla see mind väga ei häirigi.
Siis teine asi on nii, et sa helistad mulle just siis, kui ma olin su peale just korraks mõelnud. Või msnid.
Ja siis ma mõtlen, et kas sa helistasid just siis selle pärast, et ma just mõtsin su peale. Või ma hakkasin su peale mõtlema, sest sa just hakkasid mulle helistama. Justkui oleksid pead ühed sellised masinad, mis võivad lisaks oma mõtete genereerimisele teiste omi kah kuidagi üles korjata.
Kui keegi on päevotsa mu peas ringi jooksnud, ma mõtlen, et äkki ta tunneb kah seda kusagil mingil tasandil, et ta üleni mul mõtetes on. Samal ajal kahtlustan, et võibolla ei saa ma teda oma peast ära just selle pärast, et ta hoopis mõtleb minu peale nii pingsalt.
Üleni kolmas asi on see, kui üks laul tuleb pähe ja hakkab kummitama. Eriti nõme, kui ta ei kummita terves ulatuses, vaid ainult jupiti. Või aint üks fraas. Nagu näiteks mul täna. Näiteks Placeboga.
I wanna fall in love with you. I wanna say I do.
Aga ma vist hakkangi üheks romantiliseks jobuks vaikselt moonduma. Ja võibolla see mind väga ei häirigi.
Comments
Post a Comment