asjad ja puha

Käisin dekanaadis oma üliõpilaspiletile uut kleepsu saamas. Vanasti mulle ei meeldinud dekanaadis käimine. Mingi miljoni erineva põhjuse pärast. Nüüd on see kuidagi sujuvalt üle läinud. Neil seal vedelesid selle aasta rebaste kotid. Rebasekott on mingi siuke asi, mida iga aasta jagatakse sisseastujatele mingil sisseastujate üritusel. See aasta on need iseäranis koledad. Kilest ja sellised prügikotirohelised. Mul pole kunagi rebasekotti olnud. Too aasta, kui ma esimest korda õppima asusin, polnud nagu otseselt isu kusagile rebaste üritustele minna, sest ma ei käinud kooliski eriti. Väljaveninud kõht ja rinnaga toimine pani mind tundma eriti kaugel teistest tudengitest. Asjaolu, mida ei ole mõtet eitada. Igatahes, rebaseks olemise rõõmud jäid mulle olemata. Vähemalt need, mis puutuvad liiga paljude tobedate logodega koti omamisse. Aga nüüd... nagu taibukamad juba taipasid. Mul on oma elu esimene rebasekott. Seal oli igast kola ka sees. Üks nendest oli näiteks joodav ja ma jõin ja pärast pidin loengust välja hiilima. Teadagi see kofeiini värk. Roosas pakendis kondoom oli ka. Koos igast muu värgiga, mida nad arvavad noortele hakkajatele vaja minevat. Palju kola, noh.

Hmm... võibolla on järgneval natuke pistmist viimase aja moega inimesi parasiitideks nimetada. Ütleme, et mina olen ka. Olen olnud. Selles mõttes, et ma olen palju elukohta vahetanud ja paljudel juhtudel on põhjuseks olnud see, et ma pole üürileandjale maksnud ja mind on lahkuma veenatud. Ikka juhtub, eksole. Eriti juhtus seda tol perioodil, kui ma olin sunnitud rääkima ja lubama kahe eest ja vastutama üksi. Siinkohal tahaksin tuua kahe sarnase juhtumi erineva käigu. 1. See käis nii, et ma sain selle inimesega kokku, me leppisime kokku, kirjutasime paari kohta alla ja korras. Rahulikult, viisakalt. Tsiviliseeritud inimeste kombel. 2. Üks teine kord ühes teises kohas oli nii, et sellele inimesele sai lubatud näiteks kolmapäev. Tema oli tulnud teisipäeval. Pane tähele – teisipäev on Enne kolmapäeva. Tulnud ja viinud ära minu isiklikke asju. Lissalt, et välja pressida, oma võimu näidata, hirmutada, midaiganes. Väga häiriv. Sest läpakas oli seal hulgas. Kusjuures, kogu sellele jurale oli eelnenud umbes 5 liiga pikka telefonikõnet, mis koosnesid sõimamisest. Mitte oma pettumuse ja keerulise olukorra väljendamisest. Mitte soovist kokkulepet saavutada. Minu peale karjumisest. Minu ähvardamisest ja muust õudusest. Väga häiriv. Kuigi ma arvan, et inimestega suhtlemine on hirmtähtis ja me kõik peaksime koguaeg ringi käima ja suhtlema kõriaguni. Kui asi puudutab raha, on mõttekam mitte suhelda. On mõttekam jääda ametlikuks. Asjasse segada allkirju, võimu esindajaid, lepinguid. Muidu kisub koledaks ära.
Aga põhjus, miks mulle kogu see jura meelde tuli ja ma neid kahte juhtumit võrdlema hakkasin oli tänane hommik. Ma olin juba paari päeva jooksul märganud, et ühe naabri ukse taha tekivad aegajalt prügihunnikud. Mõtsin, et vahel ikka juhtub, mõni prügikott läheb trepi peal katki. Aga kui prügi hulka on segatud kassiliivakasti sisu, on see rõve. Sest see haiseb. Siis haiseb terve trepikoda ja kõik on rõve. Täna hommikul oli seal jälle prügi. Ja ukse peal oli kole kiri. Mis oleks nagu ideeliselt pidanud seletama, miks selle ukse taha kogu see haisev kola viidud. Kuigi mina arvan, et ‘ta on mulle võlgu ja ma lahendan oma probleeme hästi labaselt’ ei ole piisav põhjus tervet trepikoda haisema ajada ja sellega kõrvalisi inimesi häirida. Nii kahju, et sellised inimesed olemas on.

Ma pean tegelt tööd tegema. Sest ma olen nii tubli.