Magasin hommikul sisse. Sisse magamine oli ülimalt mõnus. Millalgi poole seitsme ajal registreerisin ära, et telefon küll heliseb, aga arvuti ei hakka muusikat mängima, sest ma olin kõlari välja lülitanud enne magama minekut. Mõtsin, et nii tore oleks, kui keegi praegu kõlari sisse lülitaks... muusika hakkaks siis varsti mängima ja ma ärkaksin mingi aeg pärast seda üles... kahju küll, et keegi ei viitsi praegu kõlarini kõndida. Kusagil 10 ajal ärkas Koit. Päike paistis bambuskardina vahelt mulle teki peale, tuba oli valge. “Emme vaata. Täitsa päev on juba.” Hea oli ärgata. Puhanud ja värske. Tarkusehambad kasvavad, see natuke segab. Aga ma veenan ennast, et sellel on palju pistmist targemaks saamisega ja elust õppuse võtmisega. Siis pole nagu nii valus.
Olen ülikooli kohvikus. Jõudsin mingi pika ja keerulise poolt- ja vastuargumentide kaalumise ja siseheitluse (mis praegu enam üldse loogikat ei tee) järgselt arusaamisele, et kõige targem oleks praegu liiga kallist kohvi juua ja sinna juurde käitumise bioloogiliste aluste kohta natuke lugeda. Ja siis ma pidin vaatama, mis ruumis see seminar tuleb ja seda pole tunniplaanis kirjas. Seminar on kirjas, ruumi pole. Ja siis ma mõtlesin, et see ongi mingi igaaastane koht sügissemestris. Tunniplaanid hakkavad paika või paigast ära nihkuma mingil sellisel ajal ja üleüldine segadus ja hämming.
Mingid välismaalased on ja nad räägivad nii kõvasti, et kostavad mu kõrvaklappidest tulevast koledast metalist üle. See on näitaja juba. Kukkel on vastik. Maitseb nagu vanaema külmkapp. Järjekord lühemaks läheb, uurin selle välja vahetamise võimalusi. Ei tohi paha kuklit müüa.
Ma mõtlen, et see on natuke naljakas, kuidas päris tihti näevad eriti stiilseks pingutanud inimesed lihtsalt tobedad välja. Eriti naljakas on siis, kui tobe pole see, mille peale nad välja läinud on. Näiteks. Lühikesed püksid, mille all on liibuvad pikad püksid, mille peal on hallid põlvikud, mille peal on lühikese säärega kummikukujulised saapad. Kõik viisakad riided, mis sobivad värvi poolest kokku ja on iseenesest ilusad asjad. Aga kokku on see lissalt tobe. Nagu ta ei oskaks ennast riidesse panna.
Järgmine päev
Hmm. Mida ma eilse õhtuga tegin? See on kusagile ära kadunud. Ahjaa. Tegin kontrolltöö ära. Kõht valutas. Kontrolltöö-kõhuvalu vastu aitab klassiruumist välja kõndimine. Tulemustele see kaasa ei aita. Otse vastupidi. Läksin Koiduga Salmesse Aliast mängima. Natuke mängisin ja natuke jõin mingit ilge head sünnipäevalikööri munapeekrist. Munapeekrid on väikese pitsi suurused ju. Siis tulime ära koju, mina vahtisin tühjal pilgul arvutisse ja Koit ehitas klotsidest kuubikuid. Pärast me mängisime veel natuke. Mis on selline kolmnurkne punane ja täpid on peal?* Uni tuli mingi maksimumvarakult. Magama sain ikka kusagil südaöö paiku. Hommikul hakkas muusika mängima küll, aga shuffle oli sisse jäänud ja muusika vahele tuli multikaid ka. Selle playlisti idee on tegelt selles, et ta hakkab õigel hetkel minu muusikat mängima ja kui ta sellega kusagil tunni pärast lõpetanud on, alustab multikaid. Keegi võiks viitsida talle selgeks teha, et ta enne kaheksat ühtegi videofaili ei mängiks. See oleks päris lahe. Või siis shuffle õhtul lissalt välja lülitada.
Filthy drug addict. Mida rohkem kohvi ma joon, seda rohkem kohvi ma vajan ja seda abitum ma ilma selleta olen. Kõhe. Jõulude ajal teen võõrutuskuuri, ausõna. Samal ajal on igast sõltuvused hea jututeema. Kui pikalt ikka ebanormaalsete sõltuvuste puudumisest jahuda saab?
Sul on mõni sõltuvus küljes? – Ei. – Mul ka mitte. – Tore. – Noh, aga millest me siis räägime? Ilus ilm täna. Aga sõltuvused on üleni põnev. Vale ja keelatud. Põhjus hädaldamiseks. Põhjus raha raiskamiseks. Põhjus uhkustamiseks. Saab võrrelda ja võistelda. Mul on suurem kui sul.
Ühes seebikas oli nii, et üks naine oli alkohoolik ja võõrutusravis ka juba sees. Ja kui keegi küsis ta käest, palju on möödas tema viimasest joomisest, vastas ta, et täpselt ei oska öelda. Selle järgi saadi aru, et ta tegelt joob edasi. Sest kui alkohoolik päriselt loobumisega tegeleb, teab ta päeva täpsusega, millal ta viimast korda jõi. See tuli mulle tegelt meelde seoses sellega, et kui keegi küsib, kui kaua ma juba dvorakit kasutan, tean ma kohe öelda. 2007 jõuludest. Kuigi ma ei ole lõplikult qwertyst loobunud. Sa ei saa kunagi lõplikult qwertyst loobuda. Võibolla alles kunagi kauges tulevikus, kui kõik inimesed lõpetavad olemast sellised traditsiooniarmastajad. Traditsiooniarmastus seoses arvuti kasutamisega. Kas see on tobe või jah.
Ma tean küll, et inimeste peal igast loomkatsete tegemine pole sugugi ilus. Aga ma ikkagi tahaksin teada, mis saaks, kui me võtaksime ühe lapse ja ei õpetaks talle üldse mitte mingit matemaatikat enne 18ndat eluaastat. Võinoh, eks ta ikka mingit matemaatikat kusagilt üles korjab. (Sest matemaatika on igal pool. Tal on palju nägusid. Nagu saatanalgi.) Aga ei sunniks teda korrutustabelit pähe tuupima ega käseks kümnete kaupa tobedaid tekstülesandeid lahendad. Ta ei peaks ühekski mata tasemetööks õppima ja paksud punaste põskedega müüjatädid ei küsiks ta käest kunagi: “Noh, pisike. Mitu krooni ma pean sulle tagasi andma? Sulle koolis ju õpetatakse.” Siukest katset tahaks teha. Siis ma vaataks, mis nendest lastest pärast saab. Kas siis saaks äkki hakata õpetama mingist õigemast otsast. Kas nad siis mõtlevad ühte teist moodi. Sest mulle üleni tundub, et mata õpetamist alustatakse mingist valest otsast. Või kui õigest otsast, siis vales suunas.
Ma hakkan millekski veel nohikumaks muutuma. Inimeste vältimine selleks, et saaks rohkem ülesandeid lahendada, on hakanud tunduma nagu hea mõte.
*maasikas
Comments
Post a Comment