Thursday, September 04, 2008

Kullakarva päevake. Tore neljapäevake.

Kõgepealt oli mudugi see, et ma sain märjaks. Enne seda oli pikk ärkamine ja täielik veendumus, mida täna kanda. Mulle meeldivad veendumused, nendele saab tugineda. Ei ole sellist tuultest tõmmata-lükata üksiku udusule tunnet. Mis siis, et ainult riietuse koha pealt ja ainult harva. Siis sain ma märjaks. Sest vihma sadas ja ma sattusin selle kõikse-koledama sajuga õue. Lasteaiast läbi ja raamatukokku. Tükk aega kaalusin kodust läbikäimise, kohe kooliminemise ja raamatukogu vahel. Väga kurnatuna, ilma söömata ja algust teinud kopsuviirusega ei ole hea mõte hakata Vanemuise mäest üles sõitma. Päris valus oli hingata ja olla pärast. Veetsin 7 minutit raamatukogu ukse ees seistes. Nad olid veel kinni. Seal oli palju inimesi koos minuga ootamas. Õppekavakogu on üks veider koht. See on see koht, kus on kõik need vanad raamatud, mis lõhnavad nagu veel vanemad raamatud. Peaaegu kõigil neil on mõne vana legendaarse õppejõu nimi peal. Ja mõned on tobedate pruunide nahkkaante sisse pandud. Raamatud siis. Mitte legendaarsed õppejõud. Igatahes, ahnitsesin sealt terve karja igast kraami ja pärast ülevalt ühe nõustamise raamatu ka. Sest nõustamist õpin ka. Pärast füüsikahoones seda sirvisin, paistis üleni tore raamat. Sellise personaalse lähenemisega. Mitte üleni liiga keeruline pikkade sõnadega teadus. Mitte et mul midagi teaduse vastu oleks. Teadus on üleni tore. Mulle lissalt meeldib, kui reaalteadus on üleni keeruliste sõnadega liigaraske eneseületus ja humanitaarteadus selline jutustav kerge vahepala. Mingi must-valge maailmapildi armastus mul äkki?

Ma teen selle järgmise asja kohta eraldi lõigu.

Esmakursuslaste füüsikaloeng esimesel õppenädalal Kalev Tarkpea poolt loetuna. Elamus, ma ütlen. Puhtalt selle pärast, mis sorti mees ta on. Ja kuidas ta loenguid peab. See on naljakas põnev absurdne väsitav ebaharilik. Ma arvan, et ta on praegu iseäranis äksi täis, sest see on esmakursuslaste aine ja neid tatte peab ju ometi nende esimestel nädalatel šokeerima. Ta ropendab, vannub, tsiteerib Piiblit ja Leninit, räägib anekdoote, lugusid oma elust, nokib teiste teaduste ja enda oma kallal, teeb lubjakanalju, onamisnalju, venekeelseid nalju ja kõige selle juures õpetab tegelt ka meile midagi füüsikalisest maailmapildist. Hullu meelne, ma sulle ütlen.

Saan lapse lasteaiast kätte, pole ta minust vähimalgi määral huvitatud. Mängib omaette või teiste lastega. Õhtu jõuab ja ma tunnen, et olen uuesti võimeline lugema, kirjutama, ülesandeid lahendama. Ja siis ta tuleb. Siis on tal järsku miljon lugu mulle jutustada ja terve kari küsimusi maailma kohta. Iseäranis lapsesaamise küsimused. Kuidas titad kõhust välja saavad, miks poistel munad on, miks titad kõhus on ja muu selline. Kõige muuga vaheldumisi. Praegu just oli üks hästi pikk ja põnev lugu selle kohta, kuidas tuletõrjujate töö käib. Kust ta seda kõike kuuleb? Miks ta sellega just siis tuleb, kui ma arvuti taga omaette emotseda tahan?

- Kolm jänkut sõidavad kapsaautoga, mina sõidan siin kastiautoga ja issi sõidab ka siin. Emme sõidab üksinda.
- Miks emme üksinda sõidab?
- Kohe joonistan sinu sõbra ka. Nää, siin on sinu sõber ninasarvik. Selles väikses autos.


Algebra praksi ei tahtnud üldse minna. Tegelt oli seal üleni mõnus. Selline sõbralik ainet uuesti võtvate kallal nokkimise õhkkond oli. Kas Paales hakkab asjale lõpuks pihta saama? Rahulik õhtuse praksi tempo ja parajalt vähe inimesi. Kahe eelneva aasta konspekt oli kaasas, aga ei aidanud eriti. Sest pärisvanad praksimaterjalid olen suutnud ikka ära kaotada. Koos võimega värskematest midagi aru saada.

Mis mul täna veel oli? Korraks nägin Aivit. Korraks käisin rattaga linna peal ringi kolamas. Korraks nägin Margust. Salmes oli tibatilluke imepisike roosa Kaisa, keda ma distantsilt imestasin. Ühe Angeli episoodi vaatasin koos Tiiduga. Üks vahetund pidasin maha väikse vestluse ulmekirjanike koha pealt. Vanamale helistasin. Ja käisin meeste peldikus, sest naiste oma on kaduma läinud. Füüsikahoone on üldse üks veider koht.

Lapsesaamisküsimuste kohta vidjo kah. Naljakas.

1 comment:

  1. Anonymous23:06

    :D emme lasi seda videot kuskil viis kuus korda, esimene kord endale, teine kord mulle, kolmas kord niisama, siis õhtul endale, siis issile,siis rollile ja ikka iga kord oli naljakas.

    ReplyDelete