ärkvel olemine ei ole kirjutamiseks tarvilik

See algas vist umbes niimoodi. Hädaldasin mina Salmes, et Koit oli öösel mingi üheni üleval passinud ja sinna sekka päris palju jonninud ja märatsenud, kui ma teda magama üritasin suunata. Raske öö. Unustasin isegi tänahommikul ühe loengu ära. Pärast Agnes tuleb siukse jutuga: sul laps nigunii kõik ööd üheni üleval, saad meiega Teadlaste Ööle tulla küll. Noh, eks ma siis läksin. Alguses sõin keemiahoones kooki. Pärast jõin botaanikaaias kalja. Natuke jooksin tillukese taskulambiga mööda Toomemäge ja pärast olin lastega liiga kohutavalt kaua Auras. Kuigi tegelikult on öösel seal sitaks lahe. Sest... mingi hämar on ja puha. Ma natuke mõtsin, et seal on natuke teine seltskond. Ilma särkideta geeky science people. Või midagi sellist. Keemikud soolatünnis olid küll. Ja see oli kohati naljakas. Aga keemikud on vist kuidagi teistsugused.

Sest teid kõiki huvitavad minu füüsilise kehaga aset leidvad protsessid: kurgus on mingi põletik jätkuvalt. See on valus. See võib olla sellest, et tarkusehammas kasvab ja ajab kogu ümbrust närvi. Või sellest, et ma sõidan koguaeg külma ilmaga rattaga ja salli alati ei kanna. Või hoopis sellest, et mul on pea pungil põletikulisi hirmumõtteid. Ma ei julge mõeldagi, mis mõtted need olla võivad. Ei taha antibiootikume, järelikult ei lähe veel arsti juurde, seega pihustan regulaarselt taruvaigu värgeldust ja usaldan Universumit ja usun, et olen kõikjal kaitstud sinnasekka.

Taibukamad juba taipasid: praegu on öö. Ma olen kohutavalt väsinud ja unine ja igas mõttes loksutatud. Aga ma ei lähe veel voodisse. Ma kirjutan.

Oot... pihustan ka...

Korra mõtsin, et kirjutan pika jutu mingi asja kohta, mis mõte mul tuli. Lähen magama hoopis.

Kui ma väikene olin, siis emme soovis meile värvilisi unenägusid. Mul ei käi värvilised unenäod. Mul on nad tavaliselt suht kehva pildikvaliteediga. Siuksed udused mustvalged virvendavad. Keskmisest paremad uned on lissalt muudele tajumehanismidele mõjuvamad. Näiteks puudutus (mmm... puudutus...) või helid. Ma kuulen oma unenägusid väga hästi. Lõhnad? Lasma mõtlen... jamh, ma arvan, et mul on pigem lõhnavad unenäod kui värvilised. Ega sellest polegi midagi. Lissalt, see oli nii nunnu, kui emme värvilisi unenägusid soovis. Ma mõnikord soovin Koidule ka. Siis ta muigab niimoodi armsalt ja mul on üleni hea meel sellest.

Teine teema oli sellega, et Koidul mingi lugu kummitas ja ta väitis, et kuuleb seda oma kõrvades. Kui ma selle peale midagi vastata tahtsin, tegi ta: "Tššš! Kuula. See on mul kõrvades, kuuled?" Ise niimoodi hästi tõsine.

Ja kui sa umbes readerist loed, siis mine korraks lehe peale ka vaatama. Ma vahetasin oma pildi värskema vastu.


Nii. Nüüd lähen küll magama. Värvilisi unenägusid.