what's the name of this post?

Ma praegu mõtlesin, et kui ma saaks, ma annetaks ülikooli raamatukogule terve karja tugitoole. Need jõletised, mis praegu tugitooli ülesannet täidavad, võivad ju üleni lapsepõlve meenutavad ja palju tudengeid mahutavad olla, aga mugavad nad küll pole. Hea meelega sätiks ennast praegu mõne mõnusa pehme tugitooli sisse kerra ja loeks midagi. Sest tegelikult on inimesel niisama kah vaja lugeda. Mitte ainult õppida, kirjutada, märkmeid teha, omandada.

Kui ma saaks, ma annetaks lasteaiale uusi mänguasju. Ja kindlasti uue liiklusvaiba. See praegune on umbes nii kole, et mul tuli seda nähes peaaegu nutt peale. Ma isegi ei teadnud, et sellised vaibad saavad nii karvaseks ja nii äraväsinuks minna. Mõtsin, et see pole võimalik.

Kui ma saaks, ma kingiks kõigile oma kunstnikest
sõpradele ateljee. Sellise suurte akendega ja palju ruumiga. Sellise remontivajava heas kohas asuva. Siis ma tuleksin koolist ja astuksin vahelduseks mõnest läbi. Teeks mõne kohvi ja vahiks niisama, kuidas kunst tehtud saab.

Päris tegelikult tulin ma täna raamatukokku selleks, et ühe teoreemi tõestuses olevat auku mingist raamatust vaadata. Ma ei suutnud keskenduda. Raske on otsida augutäidet, kui augu olemus pole arusaadav. Siis juhtus see üleni klassikaline asi. Vahin mina tühjal pilgul riiulit ja ei mõtle millegi peale. Vahepeal võtan riiulist mõne raamatu, vaatan seda ja panen tagasi. Ja siis hakkab üks raamat mind kutsuma. Kõigi teiste hulgast. See oli üks kuramuse lahe paradokside raamat. Mingi tund aega lissalt lugesin seda ja muigasin omaette. Nii hea, et armu või ära. Päris palju sellist juttu ka, et isegi rumalad mittematemaatikud saaksid aru.

Aga siis ma hakkasin näljast juba laua alla kukkuma ja jätsin lugemise pooleli. Aga siis helistasin Tõnnile ja Tõnn helistas nüüd tagasi ja ma jätan kirjutamise pooleli.

Comments