Natuke on selline hinge kinni hoidmise tunne. Hoia hinge kinni, ära kusagile vaata ja jookse kiiresti sellest läbi lissalt. Selline tunne. Nagu kunagi piisavalt varsti tuleks mingi teine aeg ja koht, kus saab rahulikult hingata ja ringi vaadata. Ma isegi ei ole kindel, mis see vastik/ebameeldiv asi on, millest ma hinge kinni hoides läbi üritan joosta. Semester? Aasta lõpp? Järgmine nädal? Mingi etapp mingites suhetes? Õõh…
Ei, ma ei saa meeltesegadust õppimisse uputada, tänan küsimast. Ma lausa ei suudagi õppida meeltesegaduses olles. Mis on mudugi natuke ebatäpne, sest ma olen suht konstantselt meeltesegaduses ja hoolimata sellest olen ma teatava õppimisega toime tulnud. Marvan vähemalt.
Šokolaadi-piparmündi jäätis.
Meil on koolis mõned tüdrukud, kes koostavad nilbeid ‘romantilisi’ tekste matemaatika mõisteid kasutades. Oleme koos injektiivsuses ... minu lõpmatult pidev osajada.. sa oskad minus supreemumi leida... Ma arvan, et natuke imelik. Ükskord kunagiammu võrdles üks poiss suhteid tüdrukuga asümptootilise lähenemisega. Ükskõik kui palju me lähedasemaks saame, me ei saa mitte kunagi päriselt kokku. See on juba armas. Aga mul ongi vist selline komme. Tüdrukuid imelikuks ja poisse armsaks pidada.
Tagurpidiarvutus. Kui ma pean kell 11 seal olema, pean ma pool 11 bussiga peatuses olema, 10 sõitma hakkama, pool 10 kaubamajas olema, 9 minema hakkama, pool 9 lapse äratama, pool 8 ise ärakama, seitsmeks kellad äratama panema. Mõistlik oleks südaöö paiku magama minna. Nii kahju, et ma mõistlik pole.
Koordinaatristtahukad m-mõõtmelises ruumis.
Tegelt mulle hullult meeldib, et mulle viimasel ajal mingi koolisisene seltsielu on siginenud. Kuigi nii paljud neist on tulevased matemaatikaõpetajad ja mina ei ole ju. Ma olen tulevane miskimuu. Seltsielu koolis on tore. See on praktiline, sest ma ei jõua ju kõikidesse loengutesse, aga mõnes neist öeldakse asju, mida oleks vaja teada. Umbes kontrolltööde aegu näiteks. Siis saan teiste käest küsida. See on lohutav, sest nii hea on teada, et keegi teine teab, mis kohutav kontrolltöö see oli või mis masendavalt mõttetu loeng see oli. See on muidu rõõmustav, sest inimesed on ju ometi tore. Eriti veel natuke minu sorti inimesed. Ei ole nii üksi olla. Ja ei saa mudugi mainimata jätta asjaolu, et ma vahel abi vajan. Hmm.. kas just abi. Mingit asja. Kedagi, kes oskab öelda, kas ma olen õigesti aru saanud või mingit asja mulle üle seletada. See on nii hea. Aitab hullult kaasa millelegi.
Mingi näkane emokas olemine on millegipärast. Peaks jäätist sööma, oleks hästi klišee. Nutuselt õhtul üksinda kodus jäätist süüa. Kuigi päriselt ei ole nutune. Kui sa praegu mulle ukse taha tuleksid üleni ‘hei, teeme midagi vahvat, mängime midagi, vaatame filmi, teeme süüa, räägime lollusi.’ Ma oleks kohe hakkamist täis. Mingist näkasest emotsemisest poleks jälgegi.
Vau, klišee tähendab tegelt ühte teist asja ka. Äge.
-Meisterdame makaronidest robotit.
-Kui me kõik makaronid ära meisterdame, mida me siis sööme?
-Sööme pannkooke!
-Aga kui pannkoogid otsa saavad?
-Siis teeme teed.
Ma kunagi kirjutan midagi paremat ka. Ausõna.
Comments
Post a Comment