tra, tra... tralla laa

K: Tead, kuidas kustutame kliipse laul käib?
M: Ei tea. Kuidas see siis käib?
K: Kustutame kliipse kustutame kliipse kustutame kliipse kustutame kliipse kustutame kliipse.
M: Heh, kust selline laul tuli?
K: Minu suust

Õõh. Vastik. Ma ei suuda keskenduda. Juba hommikust peale. Või õigemini, ma suudan keskenduda küll, aga mitte õigele asjale. Köögi koristasin ära, toa ka. Aknalaua tegin korda, see on suur asi. Aknalaud oli päris jube juba. Sest ta töötab serveerimislauana ka. Keegi külla tuleb, panen sinna kohvikannu ja värgid. Ega ma neid sealt pärast ära ei korja. Uued külalised tulevad, viin sinna asju juurde aint. Ta töötab öökapina ka. Loen õhtul tekiall raamatut, panen pärast raamatu aknalaua peale. Lisaks veel lilled ja viiruk ja... liigapalju asju nii väikse pinna peal. Igatahes, ma ei peaks üldsegi mingit ennastületavat suurpuhastust tegema. Ma peaksin mõõdu kontrolltööks õppima. Istun materjalide taha ja mõte läheb mujale. Teen ülesande ja leian, et paras aeg midagi muud jälle teha. Oh, jõuaks ma vähemalt kõik ülesanded läbi vaadata. See oleks juba midagi. Sest ma tegelt tahan häid hindeid saada. See on mu Tahan-Tahan-Tahan lehel täitsa tähtsa koha peal. Koos hingerahu, uue arvuti ja muude asjadega, mida ma hetkel ihaldusväärseks pean.

Suured kalavõileivad. Paljude asjadega seal vahel.



Mõned õppejõud on hakanud mulle mu vanaisa meenutama. Nüüd ma mõtlen neist selliseid armsaid mõtteid. Kuidas nad on nii vanad ja targad ja naljakad natuke. Niimoodi tobedalt hajameelsed ja kentsakad. Kuigi mu vanaisa ei ole hajameelne. Aga tal on kah selline kohmetu naeratus, kui ta endas päris kindel pole.

- Sa teed alfat ka valesti, alfa ei käi niimoodi.
- Kumb meist siin õppejõud on?

Ma arvan, et see on nii veider, kuidas ülikoolis järsku vanus enam ei loe. Noh, kuidas vanasti oli ikka enamvähem nii, et mina olen ühes klassis ja samal tasemel omavanustega. Ja need, kes olid minust mingid aastad vanemad, olid minust mingid klassid kõrgemal ja minust noorematega samamoodi. Ja õpetajad olid õpetajad. Nüüd on kõik sassis. Nüüd järsku loevad mingid muud näitajad.



Siis ma siin mõtsin veel seda ka, et jumal. Võinoh, lähtusin sellest, et kusagil on mingi kõrgem värgeldus, kes on asju paika pannud natuke. Näiteks inimesi. Inimestele mingeid omadusi jaganud ja miks ta nii teinud on. Otsustasin, et kuigi ma olen üleni pandav ja puha, pole mind liiga väga ilusaks tehtud, sest see on teatav vihje. See vihjab sellele, et mul on midagi muud, millega ennast elus hoida. Mille abil ‘elus läbi lüüa’. (halvad väljendid) Noh, et ma tegelt olen tark hoopiski. Sest kui ma oleksin praegu uskumatult šokeerivalt hulluilus, siis ma elaksin sellest. (nagu kergema vastupanu tee) Ja siis paari aasta pärast oleksin ma liiga kole-vana ja peaksin paugupealt rahapuudusest nälga surema. Agavot, modelliks mind just otseselt ei taheta ja siis ma õpin hoopis ülikoolis ja panustan sellele asjale, mis läheb 25nda eluaasta asemel umbes 70ndal alles ära. Ja pane tähele, kui tublisti ma praegu mõõduteooriat omandan. Nigu niuhti. Istun siin arvuti taga, lasen Mansonil endale kõrva karjuda ja konspekt on diivani peal kurvalt laiali.