jälle. uuesti. veelüks kord. sama lugu.

Mulliliigitused.
Esimest liiki mull on see kõige lihtsamini tajutav. See on see meetrites mõõdetav kaugus, milleni võib inimesele läheneda, ilma et ta ennast ebamugavalt või ahistatult tunneks. Eriti haigetel inimestel on see hästi suur või selgepiiriline või agressiivselt väljenduv. Mingitel lõunapoolsemate riikide inimestel on see hästi väike vist. Noh, on mingeid kultuure ja rahvaid, kes saavad kambakesti ninapidi koos olla oma tegevuste juures ja neil pole ebamugav.
Teist liiki mullid on need, millest ma juba ükskord ammu rääkisin. Need tulevad päevakorda seoses kooseluga või sellise romantilise paarissuhtega. Privaatsusvajadus. Väljendub näiteks minumeelest igati mõistlikkus soovis mõni öö üksi magada või aegajalt ilma segamata raamatut lugeda. Ka näiteks selles, kui inimene eelistab oma hommikuid oma tempos ja üksi teha. Teadküll. See on hästi levinud ‘kiiksude’ teema.
Kolmas mulli liik tuli mulle täna. Inimestel on kusagil selline piir... kui sa liigud üldistelt küsimustelt intiimsemate küsimuste juurde, siis ühel hetkel ta keeldub järsku vastamast, sest seal on see piir. Põrkad vastu mulli. Või isegi mitte nii otse liikudes. Ka kategooriatega. Näiteks mõni võib küll lõputult oma minevikust ja piinlikest üksikasjadest jahuda, aga kui küsida, mida ta tunneb, pole tal järsku jututuju. Ja siis mõned eriti paranoilised tüübid, kes umbes ühtegi isiklikku asja enda kohta ei räägi. Kelle kõik elu aspektid on tema eraelu. Huvitav. Inimesed on huvitav.

Millegipärast on veel nii ka, et need, kellel on rangemad piirangud ükskõik mis läheduse koha pealt, tunduvad kuidagi väärikamad. Nagu mitte nii labased. ‘Ma tahan üksi olla’ kõlab kuidagi paremini kui ‘tohib, ma istun sulle sülle?’ Või näiteks mõni selline, kes lõputult kõike oma isiklikku infot iga küsimise peale ja ka ilma küsimata umbes liiga paljudele annab. Pole ju kuidagi väärikas. See on tobe. See on nagu mina juba.

Mh, mingi emo.

Ma olin unise peaga ostnud kalapulkade asemel mingit hullu kalaburgeri moodi asja. Seal on lisaks kalale ka mingi roheline löga sees. Selline kolliokset meenutav. Tükkidega vedel roheline ollus. Mitte kõige hullema maitsega, aga päris inetu. Nii inetu et peaaegu juba ilus.

Kas selline asi, nagu puudutusjanu on olemas? Peaks ju ideeliselt olema. Marvan, et see sarnaneb natuke joogijanule. Et see saab tulla selline iseäralik. Mõni päev on selline tappev joogijanu ja ma tean, et ainult limonaad kustutaks seda. Ainult limonaad. Mul pole isegi mõtet kusagilt kraanist vett võtta või kellegi mahlapudelist lonksu küsida. Ma tean, et mul on praegu limonaadi vaja.

Ohhissand, ma pean homseks seminariks valmistuma ja enne esmaspäeva nii palju analüüsi ülesandeid tegema, et mul mõni mõistlik küsimus nende kohta oleks. Mulle üldse ei meeldi minna kontrolltöö-eelsesse harjutustundi mitte midagi osates ja mitte ühtegi küsimust omades. Peaks seda konspekti läbi lugemise ja mõista püüdmise trikki proovima. Igast targad ja muidu andekad muudkui käivad siukste soovitustega.

Uruga on mingi värk. Keegi võiks Urublogisse postitada. Ma täna küll ei viitsi. Ma ei viitsi seda teist asja täna Dragonisse ka panna. Ma ei viitsi powerpointi ka teha oma sõnavõtu juurde. Slaidišõu on hästi lahe viis oma juttu ilmestada, kui on umbes aasta 1994.

Mudugi on paljude keelte oskamine šeff. Aga mina... ma olen asunud nautima oma vähest keeleoskust. Laulud, mille sõnadest ma aru ei saa, kõlavad nii toredalt. Selle pärast on mul mitu prantsuskeelset laulu igapäevases menüüs. Muuhulgas. Nüüd tuli mulle mõte ühe laulu sõnad ära õppida. See keel on ikka nii lahe. See, kuidas nad seda kirjutavad ja kuidas nad seda hääldavad. (vaata, seal on sõnad kõrval) Hullu meelne. Pärast, kuima selle ära õpin, saan laulda ühte prantsuskeelset laulu, mille sõnadest ma aru ei saa. Kui halbu asju ta ikka nii nunnu näuga laulda võib? Marvan, et pole hullu.