Väljendid, mida suvaliste lausete juurde panna:
Käisin täna mudugi koolis. Aga nii, heas mõttes. Ühes loengus, ühel kontrolltööl. Nende vahepeal istusin puhkeruumis ja lahendasin ülesandeid. Teie võibolla arvate, et see on naljakas. Ja sõin nii palju lagritsaid, et süda läks pahaks. Margit kusagilt väljamaalt tõi neid. Ja siis jättis mu poole kilo hirmheade lagritsatega üksinda. Sitapea. Hommikune loeng oli taaskord hästi tore. If you know what I mean. Kuigi ma taaskord ütlesin umbes kolmandiku jagu rohkem asju kui hädapärast vaja ja tundsin end pärast seda natuke pahasti. Jätsin endast vist pisut halva mulje jälle. Aga tegelt mul on pohhui. Kontrolltöö oli raske. Ma õppisin küll, masendus tuli ikka peale. Eriti vahetult enne tööd. Tunne nagu ma poleks väärt kellegi armastust, kui ma pole võimeline matemaatilist analüüsi taipama. Aga nii, heas mõttes. Aleksei oma lõputus nunnususes mudugi kinnitas mu sellekohast oletust. Sitapea. Aga ma ikka pingutasin kontrolltööd kirjutada. Pärast seda läksin ühe vahepeatusega Salmesse. If you know what I mean. Salmes rikkusin oma kartulivaba dieeti taaskord. Sest midagi muud pold ja mul oli kõht tühi. Teie võibolla arvate, et see on naljakas. Laps oli juba eeltöödeldud. Tähendab, ta oli lasteaiast ära orgunnitud, mõningal määral toidetud ja juba mängis teistega kusagil maja sügavustes. See oli hea. Aga tegelt mul on pohhui. Sitapea.
Hold me don't ever leave me
Know me, never believe me
Stay here but don't get too near me
Leave me, leave me alone
But don't ever let me go
Show me but don't ever teach me
Touch me, don't try to reach me
Hold me but don't ever keep me
Baby, don't ever let me in Sest ma olen üleni Cardigansist vaimustuse, sest neil on nunnu häälega laulja ja kui ma ühte laulu hästi mitu korda kuulan, hakkab mulle tunduma, et mina tunnen ka nii, nagu see laul. Noh, ja tegelt on muusika ka päris minu. Seda laadi, mida mulle kuulata meeldib viimaselajal.
Hull arutlusjutuke tuleb nüüd. Nii korralikult, kui suutsin. Sest idee on peas juba mitu nädalat küpsend. Üleküpsend ideid on veel keerulisem kirja panna ju...
Igasugustele nähtustele saab vaadata erinevat moodi. Seda, kuidas keegi igasugustele nähtustele vaatab, seotakse mõnikord sõnaga ‘maailmapilt’ või ‘maailmavaade.’ Mõnikord on see midagi paari sõnaga iseloomustatavat. Religioosne. Teaduslik. Enesekeskne. Mõnikord käib sinna mingi põhitees või lause, mida siis erinevatele nähtustele rakendada. Kasvõi selleks, et ennast tagasi ‘maa peale’ tuua. Endale meelde tuletada, millest lähtuda. Näiteks võib ühte vaadet iseloomustav idee olla sõnastatuna: peaasi et ise rahul. Või siis justkui küsimusena: mis on oluline ja mis mitte? Sellise juhu juurde peaks vist käima ka mingi nimekiri olulistest ja mitteolulistest asjadest. (mõtted – oluline, asjad – mitteoluline. näiteks)
On üks nähtus, mis mulle on natuke silma jäänud. Ma olen sellele mitut moodi vaadanud. Tolerantne ja empaatiline, nagu ma olen. Täiesti võimeline aru saama, et arusaamasid maailmast võib olla mitu ja nad saavad samal ajal (segamatult) eksisteerida. Ka sama maailma kohta. Ka samal inimesel samaaegselt, kui tarvis.
Kui maailma vaadelda kui oluliste ja mitteoluliste nähtuste kogu, läheks see valitud nähtus päris paljude käsitluste kohaselt mitteolulise alla. On tähtsamaidki asju, olulisemaidki ideid. Mul võiks olla muustki mõelda. See pole sugugi oluline. See pole elutähtis, sellel pole eetikaga väga palju pistmist, see ei tee kellelegi haiget ega kedagi väga olulisel määral õnnetumaks. Tegemist pole isegi mitte mingi aruka või arendava asjaga. Tähtsusetu väike asjaolu kõigest.
Päris lihtne on näha, et ka ‘peaasi et ise rahul’ maailmapildiga ei saa siia mingit pikemat probleemi tekitada. Nähtust sisaldav inimene on ise rahul, ilmselgelt. Kedagi teist see väga ei puuduta, lastasiis olla.
Kui aga maailmapilt, elufilosoofia on kokku võetav väitega: ‘nõmetsemine kahjustab raskelt sinu ja sind ümbritsevate inimeste tervist’ ja samal ajal vaadelda nõmetsemise all muuhulgas ka koledasti riietumist, on kohe teine lugu. Sest koledasti riietumine, kui nõmetsemise erivorm, on levinud probleem. Kui nüüd täpsemaks minna, siis mulle on murettekitav just üks konkreetne inimene, keda ma peaaegu iga päev nägema pean. Noor naine, mitte otseselt inetu või rumal, aga käib riides nagu arulage värvipime vanur. Näiteks sobitab ta värve täiesti arusaamatul viisil halvasti. Kannab tema kehakujule sobimatuid pükse ja seelikuid täiesti kohutavate pluusidega, mida ehib aegajalt, vabandage väljenduse eest, vestidega. Enamasti on asjad tegelikult suhteliselt talutava välimuse ja olekuga riietusesemed, aga nad lissalt ei sobi. Ei sobi kokku, ei sobi sellele inimesele. Oh, oleks ta siis sinna juurde üleni: "ma olen nii äge, vaadake kui šeffilt ma ennast inetutesse kaltsudesse olen mässinud." Ei. Ta on üleni: "vaadake, kui kaunilt mu HelePruunid püksid mu Lilla pluusega sobivad, ma olen ikka nii vapustav." Ma tean, ma olen teda näinud ennast peegli ees imetlemas.
Ma tunnen, et on minu püha kohus talle seda öelda. Öelda, et tema riietusstiil on täiesti kohutav. Niimoodi konstruktiivset kriitikat anda. Anda talle võimalus ennast parandada. Sest ega ta arvatavasti ei ole pahatahtlik, ta lihtsalt ei taipa veel, kui palju piinasid ta teda ümbritsevatele inimestele valmistab. Ma mõtlen siin neid inimesi, kes omavad teatavat arusaama heast maitsest. Samal ajal segavad mind need alternatiivsed vaated olukorrale. See pole oluline ja peaasi et ise rahul on. Pluss veel see tüütu asjaolu, et pole ilus oma nina toppida ja pole ilus inimestele pahasti öelda. Ükskõik kui heade kavatsustega. Võinoh, sõpradele võib, aga see on teine teema.
Enda vigastamine. Ma kukutasin riisipoti laua pealt endale jala peale ja sain jõhkra sinika. Ma küünistan ennast aegajalt kogemata. Löön oma käsi vastu uksepiitasid ära. Lõikan sõrme. Närin huuli kuni nad veritsevad. Tavaliselt ma hakkaksin siit tagant kohe otsima mingit väikest kuradikest enda seest, kes mind minu vastu üles ässitab. Selline alateadlik enda karistamine ja asjad. Aga ma ei otsi. Ma nimetan seda kõike juhuseks, sest seda kõike juhtub piisavalt harva. Lisaks veel muidugi see asi, et ma olen viimasel ajal nii rahulik ja rõõmus. Lähen magama mingi tobe õnnis naeratus näol ja puha. Noh, kuni mulle mõni tegemata kontrolltöö või muu töö meelde tuleb.
Malähen teen endale nüüd riisi millegagi. Mitte hakklihaga. Mul on hakklihast kõrini. Teen niisama.
- Aga nii, heas mõttes
- Teie võibolla arvate, et see on naljakas
- If you know what I mean
- Aga tegelt mul on pohhui
- Sitapea
Käisin täna mudugi koolis. Aga nii, heas mõttes. Ühes loengus, ühel kontrolltööl. Nende vahepeal istusin puhkeruumis ja lahendasin ülesandeid. Teie võibolla arvate, et see on naljakas. Ja sõin nii palju lagritsaid, et süda läks pahaks. Margit kusagilt väljamaalt tõi neid. Ja siis jättis mu poole kilo hirmheade lagritsatega üksinda. Sitapea. Hommikune loeng oli taaskord hästi tore. If you know what I mean. Kuigi ma taaskord ütlesin umbes kolmandiku jagu rohkem asju kui hädapärast vaja ja tundsin end pärast seda natuke pahasti. Jätsin endast vist pisut halva mulje jälle. Aga tegelt mul on pohhui. Kontrolltöö oli raske. Ma õppisin küll, masendus tuli ikka peale. Eriti vahetult enne tööd. Tunne nagu ma poleks väärt kellegi armastust, kui ma pole võimeline matemaatilist analüüsi taipama. Aga nii, heas mõttes. Aleksei oma lõputus nunnususes mudugi kinnitas mu sellekohast oletust. Sitapea. Aga ma ikka pingutasin kontrolltööd kirjutada. Pärast seda läksin ühe vahepeatusega Salmesse. If you know what I mean. Salmes rikkusin oma kartulivaba dieeti taaskord. Sest midagi muud pold ja mul oli kõht tühi. Teie võibolla arvate, et see on naljakas. Laps oli juba eeltöödeldud. Tähendab, ta oli lasteaiast ära orgunnitud, mõningal määral toidetud ja juba mängis teistega kusagil maja sügavustes. See oli hea. Aga tegelt mul on pohhui. Sitapea.
Hold me don't ever leave me
Know me, never believe me
Stay here but don't get too near me
Leave me, leave me alone
But don't ever let me go
Show me but don't ever teach me
Touch me, don't try to reach me
Hold me but don't ever keep me
Baby, don't ever let me in Sest ma olen üleni Cardigansist vaimustuse, sest neil on nunnu häälega laulja ja kui ma ühte laulu hästi mitu korda kuulan, hakkab mulle tunduma, et mina tunnen ka nii, nagu see laul. Noh, ja tegelt on muusika ka päris minu. Seda laadi, mida mulle kuulata meeldib viimaselajal.
Hull arutlusjutuke tuleb nüüd. Nii korralikult, kui suutsin. Sest idee on peas juba mitu nädalat küpsend. Üleküpsend ideid on veel keerulisem kirja panna ju...
Igasugustele nähtustele saab vaadata erinevat moodi. Seda, kuidas keegi igasugustele nähtustele vaatab, seotakse mõnikord sõnaga ‘maailmapilt’ või ‘maailmavaade.’ Mõnikord on see midagi paari sõnaga iseloomustatavat. Religioosne. Teaduslik. Enesekeskne. Mõnikord käib sinna mingi põhitees või lause, mida siis erinevatele nähtustele rakendada. Kasvõi selleks, et ennast tagasi ‘maa peale’ tuua. Endale meelde tuletada, millest lähtuda. Näiteks võib ühte vaadet iseloomustav idee olla sõnastatuna: peaasi et ise rahul. Või siis justkui küsimusena: mis on oluline ja mis mitte? Sellise juhu juurde peaks vist käima ka mingi nimekiri olulistest ja mitteolulistest asjadest. (mõtted – oluline, asjad – mitteoluline. näiteks)
On üks nähtus, mis mulle on natuke silma jäänud. Ma olen sellele mitut moodi vaadanud. Tolerantne ja empaatiline, nagu ma olen. Täiesti võimeline aru saama, et arusaamasid maailmast võib olla mitu ja nad saavad samal ajal (segamatult) eksisteerida. Ka sama maailma kohta. Ka samal inimesel samaaegselt, kui tarvis.
Kui maailma vaadelda kui oluliste ja mitteoluliste nähtuste kogu, läheks see valitud nähtus päris paljude käsitluste kohaselt mitteolulise alla. On tähtsamaidki asju, olulisemaidki ideid. Mul võiks olla muustki mõelda. See pole sugugi oluline. See pole elutähtis, sellel pole eetikaga väga palju pistmist, see ei tee kellelegi haiget ega kedagi väga olulisel määral õnnetumaks. Tegemist pole isegi mitte mingi aruka või arendava asjaga. Tähtsusetu väike asjaolu kõigest.
Päris lihtne on näha, et ka ‘peaasi et ise rahul’ maailmapildiga ei saa siia mingit pikemat probleemi tekitada. Nähtust sisaldav inimene on ise rahul, ilmselgelt. Kedagi teist see väga ei puuduta, lastasiis olla.
Kui aga maailmapilt, elufilosoofia on kokku võetav väitega: ‘nõmetsemine kahjustab raskelt sinu ja sind ümbritsevate inimeste tervist’ ja samal ajal vaadelda nõmetsemise all muuhulgas ka koledasti riietumist, on kohe teine lugu. Sest koledasti riietumine, kui nõmetsemise erivorm, on levinud probleem. Kui nüüd täpsemaks minna, siis mulle on murettekitav just üks konkreetne inimene, keda ma peaaegu iga päev nägema pean. Noor naine, mitte otseselt inetu või rumal, aga käib riides nagu arulage värvipime vanur. Näiteks sobitab ta värve täiesti arusaamatul viisil halvasti. Kannab tema kehakujule sobimatuid pükse ja seelikuid täiesti kohutavate pluusidega, mida ehib aegajalt, vabandage väljenduse eest, vestidega. Enamasti on asjad tegelikult suhteliselt talutava välimuse ja olekuga riietusesemed, aga nad lissalt ei sobi. Ei sobi kokku, ei sobi sellele inimesele. Oh, oleks ta siis sinna juurde üleni: "ma olen nii äge, vaadake kui šeffilt ma ennast inetutesse kaltsudesse olen mässinud." Ei. Ta on üleni: "vaadake, kui kaunilt mu HelePruunid püksid mu Lilla pluusega sobivad, ma olen ikka nii vapustav." Ma tean, ma olen teda näinud ennast peegli ees imetlemas.
Ma tunnen, et on minu püha kohus talle seda öelda. Öelda, et tema riietusstiil on täiesti kohutav. Niimoodi konstruktiivset kriitikat anda. Anda talle võimalus ennast parandada. Sest ega ta arvatavasti ei ole pahatahtlik, ta lihtsalt ei taipa veel, kui palju piinasid ta teda ümbritsevatele inimestele valmistab. Ma mõtlen siin neid inimesi, kes omavad teatavat arusaama heast maitsest. Samal ajal segavad mind need alternatiivsed vaated olukorrale. See pole oluline ja peaasi et ise rahul on. Pluss veel see tüütu asjaolu, et pole ilus oma nina toppida ja pole ilus inimestele pahasti öelda. Ükskõik kui heade kavatsustega. Võinoh, sõpradele võib, aga see on teine teema.
Enda vigastamine. Ma kukutasin riisipoti laua pealt endale jala peale ja sain jõhkra sinika. Ma küünistan ennast aegajalt kogemata. Löön oma käsi vastu uksepiitasid ära. Lõikan sõrme. Närin huuli kuni nad veritsevad. Tavaliselt ma hakkaksin siit tagant kohe otsima mingit väikest kuradikest enda seest, kes mind minu vastu üles ässitab. Selline alateadlik enda karistamine ja asjad. Aga ma ei otsi. Ma nimetan seda kõike juhuseks, sest seda kõike juhtub piisavalt harva. Lisaks veel muidugi see asi, et ma olen viimasel ajal nii rahulik ja rõõmus. Lähen magama mingi tobe õnnis naeratus näol ja puha. Noh, kuni mulle mõni tegemata kontrolltöö või muu töö meelde tuleb.
Malähen teen endale nüüd riisi millegagi. Mitte hakklihaga. Mul on hakklihast kõrini. Teen niisama.
Sitapea.
ReplyDelete