tõh

Millal selle ülesande tähtaeg on?
See on ÕISis aine kodulehel üleval, vaata sealt
Millal järgmine kontrolltöö on?
Webct’s on kõik kontrolltööde ajad
Kelle tsitaat see on?
Guugelda, mis sa minu käest küsid
Milleks see käsk on?
Loe Wikipediast
Kuidas sul läheb?
Loe mu blogist



Tagurpidi. Viis aastat tagasi kõndisin ma üle Sõpruse silla öösiti koju. Nüüd ka. Aga nüüd teises suunas. Keset silda on ikka sitaks tuuline ja sillani ära saatmine on ikka veel moes.

Mul on kuri kahtlus, et me Riinaga (õde mul) oleme mingis ühenduses. Me teeme teineteisest sõltumatult ja omavahel kokku leppimata sarnaseid käike elus. Päris kõhe. Sest me oleme üleni erinevad tegelt. Peaaegu vastandid. Seal pole umbes ühtki põhjust, miks me peaksime sarnaselt mõtlema või samal ajal sama ideed heaks plaaniks pidama. Huvitav.

Geneetiline eelsoodumus kehvadeks hammasteks ei roki. Kaugeltki mitte. Kui nüüd eriti hoogu sattuda, võiks lausa väita, et see imeb. Aga see väljend on natuke ülekasutatud. Juba minu poolt näiteks.

Pealegi, miks öeldakse halbade asjade kohta, et imeb? Sest imemine selle otseses tähenduses ei ole ju iseenesest halb. Jamh-jamh, ma tean küll, vanglasläng ja seksuaalsete teenuste osutamine ja selle seos tähtsusetu nõmedik olemisega ja kõik see. Oh, nüüd me jõuame ju selleni: Minu arvates on väljendi esialgne päritolu nõrk argument selle mittekasutamiseks. Sõnade tähendus on kokkuleppeline ja see muutub. Muidugi ei ole ma otseselt huvitatud mingite võibolla harimatute või vägivaldsete inimgruppidega sarnanemisest. Aga mai arva, et nende slängist üldkasutusse tulnud väljendite kasutamine igapäevases mitteametlikus suhtluses on selle pärast halb, et need sõnad on alguses midagi kohutavat tähendanud. See on võibolla halb, sest ei ole alati väga stiilne ja risustab teksti ja misiganes veel. See algne tähendus läheb ju aja jooksul peaaegu üleni ära ja annab päris vähe muule tekstile seda hõngu külge. Mingi aja pärast on nendest esialgsetest rõvedustest saanud juba uued päristihti sellised humoorikad ja isikupärased väljendid. Ja siis töötab sellealane teadmine põhiliselt ainult laia silmaringiga inimese mulje jätmiseks. Sellise vestlusinstrumendina. "Oo, sa kasutasid seda väljendit. Kas sa teadsid, et kolmekümnendatel oli see kasutuses hoopis ühes teises tähenduses?" (kulmukergitus, tooliga lähemale nihkumine)

Mul on päris pohhui, kas on nii või naa
Mina tahan, mina tahan armastada

Ma nägin eile õhtul lapsega trennist tulles kesklinnas ühte ilusti riides armsat teismelist tüdrukut, kes oli päris päris purjus. Ta rääkis kõva häälega rumalusi ja viskas suure viinapudeli pärast tühjaks joomist kõnniteele kildudeks. Pahasti.

Teadmis on halb väljend? Nalja nabani. Nagu mismõttes? Miks peaks nalja nabani olema? Kust alates nabani? Kas siis allapoole naba jäävad asjad on nalja sees või all või midakuradit. Eriti halb on see väljend koos tegusõnaga. Nalja sai nabani. Nalja saab nabani. Nalja tehti nabani. Nalja oli nabani. Õõh.

Hommik tuli mudugi päris kippelt pärast koju jõudmist. Sellel on mingit pistmist liiga hilja koju jõudmisega. Emme tegi mulle kohvi ja tõi selle mulle voodisse. Kohvil oli juba suhkur sees, niihea. Siis me tegime hommikust köögis kohvitamist. Mul on tilluke köök. Pärast oli nii, et emme läks ära ja mina vahtisin arvutis natuke. Kirjutasin ja lugesin kirju. Siis ajasin Koidu üles ja me läksime lasteaeda. Füüsikaloeng oli huvitav. Ma sõin seal viinerisaia ja mu mõtted läksid koguaeg mujale. Mitte ühele vabalt fikseeritud "mujale" (sest ka seda juhtub) vaid kogu "mujale" ulatuses mitmesse paarikaupa erinevasse kohta. Psühholoogide seminar oli ka tore. Tead, miks need mulle meeldivad? Mulle meeldib see vastandumine. Mina ja Nemad. Mina pole nemad. Ma olen teistsugune. Üleni iseäralik. Ma tulen sealt seminarist, kõik oli üleni tore, laske mind nüüd mu mata juurde tagasi. Vaatasin seal oma koolis paari inimest ja läksin hoopis sööma. Süüa tooma. Ja siis oligi kell järsku mingi kolm võimidagi ja ma tegin tund aega oma algebra ülesannet. Sinna vahele natuke mölisesin inimeste kallal. Ja natuke vahtisin niisama, olgem ausad. Lõpuks, kui mul see lahendus nina all oli, tuli mudugi välja, et ma olin selleni juba jõudnud. Juba eelnevalt. Päris napilt. Lissalt... ma olin sellega nii kaua tegelenud, et vastuväiteline tõestus tundus järsku nagu liiga lihtne. Umbes et kui ma olen nii kaua pusinud, peab see kuidagi eriti keeruliselt ju välja tulema.

Oo.. võibolla peaks endale sellise tõestamise checklisti tegema (ma nigunii ei viitsi). Nagu ma olen vahel mõelnud, laste jaoks võiks teha. Et kui juba hulluma hakkan, saan sealt punktihaaval üle vaadata, kas ma pole mingit varianti ära unustanud. Näiteks kui laps karjub. Mis tal viga on? Liiga külm, liiga palav, kitsas, valutab kuskilt, kõht tühi, märg, uni, igav, kurb, palavik, janu... Kui ma juba kõike-kõike proovinud olen, vaatan igaksjuhuks selle nimekirja ühe punkti kaupa läbi. Või näiteks kui mingit asja juba miljon aastat tõestan ja juba hulluma hakkan. Mida ma proovinud olen juba? Induktsiooniga, vastuväiteliselt, metanäide leida, lihtsamale ülesandele taandada... kindlasti veel terve kari, mida ma tegelt tean, aga maitea kuidas neid nimetatakse. Mitte et ma arvaks, et lapsehoid ja tõestamine ongi sellised näpuga kusagilt järge ajamise asjad. Kaugel sellest. Lissalt, vahel kui katus sõitma hakkab, on hea, kui saab millegi külge klammerduda. Kõige parem oleks mudugi see, kui katus ei hakkakski sõitma. Aga sellised inimesed ei saa noorelt lapsi ega lähe matat õppima, niiet seda juhtu me siinkohal ei vaatle.

Mul võiks metronoom kodus olla. Siis ma paneks selle tiksuma. Võibolla prooviks ühtlase tempoga vilistada. Või laulda. Mul on värk tempoga. Siis ma vaataks seda ja see tuletaks mulle mu värki seoses tempoga. Ta ei tuletaks mulle meelde, et ma pean eriti kõva tempot kogu aeg üleval hoidma. Mkm, seda mitte. Ta tuletaks mulle meelde, et kui ma olen tempo valinud, pean selle juurde jääma. Siis töötab. Ühtlane tempo on see tähtis asi. Vali mingi ära ja siis püsi selle juures. Umbes ükskõik milline. Kiirustamine vaheldumisi suvaliste passimiste ja kulgemistega, mida ilmestavad ajutised sprindid, on halb. Ühtlane tempo ja sellega sobivad selge alguse ja lõpuga pausid. Õõh, ma kõlan nagu mingi enesepiitsutajast usuhull. Kui see pole märk, et aeg on magama minna, mis siis üldse on?