tpithed

Teeme näiteks nii, et valime välja mingi hulga omadusi, mis inimestel võib esineda. Defineerime ‘vastiku jobu’, kui inimese, kellel need eelnevalt valitud omadused on. Püüame leppida sellega, et niisugusel juhul on päris mitmed inimesed vastikud jobud. Proovime unustada, et kõik inimesed ei ole seda. Siis on pärast nii hea, kui mõni tuleb ja ei oma ühtegi vastiku jobu omadust. Keegi selline, kes, nagu, on sinna juurde päriselt olemas. Mitte ta ei tule unenäos, raamatus või kuidagi. Tuleb päriselt. Sellisel juhul võib näiteks rõõmustama kukkuda. Või otsustada, et halvasti sai defineeritud. Peaks ikka rohkem tingimusi ette andma, saaks suurema hulga inimesi sellele vastama. Sest ega see, et ta pole praegu vastik jobu, ei tähenda kohe, et ta midagi lõputult head on. Tähendab, defineerimine uuesti teha ja jõuda arusaamale, et vastik jobu ikka. Siis püüda sellega leppida. Ja nõndamoodi edasi kuni lõpuks kõik inimesed valitud tingimustele vastavad ja ongi mugav. Lihtne. Kõik nad on ühesugused. Noh ja püüda siis sellega leppida. Või konstantselt selle pärast hädaldada.

Ma olen nii väsinud, lähen magan natuke. Pärast jälle.

-------------------------------------------------------------

Jep. Nii see käib. Lähen pärastlõunal korraks magama, ärkan hilisõhtu kandis ja vahin ööni üleval. Täna ongi viimane päev selliseid rumalusi teha mul. Homme tuleb Koit tagasi ja see teine elu läheb edasi. Nii hea. Ma peaaegu olin juba jõudnud mittemillelgipolemõtet staadiumisse. Peaaegu.

Ohhissand, Genialistide see album toob mingi nelja aasta taguse aja meelde. See oli see aeg, kus ma elasin seal suure aknaga toas, kuhu kõik sisse said vaadata. Mul oli tilluke tita ja ma ei saanud analüüsi loengus mitte millestki aru. Sinna aega jääb ka see, kui ma blogi pidama hakkasin. “Aga naistele meeldib selline muusika, hoogne ja rütmikas...” Oh... see oli ikka päris lahe aeg. Praegu on ka muidugi päris lahe aeg.

Punane sukahoidja.

Lahedad inimesed on omavahel tuttavad. Selle taga on mingid keerulised sotsiaalpsühholoogilised põhjused. Ja mingid lihtsad märksõnadega väljenduvad põhjused. Treffner. Kunstikool. Bänd.

Mu arvuti paistab töötavat selle vastu, et ma muusikat saaksin kuulata. Winamp lõpetab respondimise kohe pärast käivitamist ära. Last.fm jooksis kokku, netiraadiod võtavad terve igaviku laadimisele ja siis ikka mängima ei hakka. Restarti peaks tegema. Opsüsteemi peaks välja vahetama.

Nilbed naljad.

Eks ikka on vahel nii, et suures seltskonnas keegi kellegagi käib. Käia on ju vaja. See on hea ja puha. Mõnel juhul on nii et need, kes parajasti käivad, on väga lihtne ära tunda. Nimelt selle järgi, et nad on kogu aeg füüsilises kontaktis omavavahel. Ühendatud. Käest kinni, üksteise süles, ninad koos, keeled sõlmes. Lahutamatud. Mingi kahest inimesest kokku pandud uus üksus nimega paar. Päris häirivalt tihti selline amelev-käperdav paar. Mõnel muul juhul ei ole see parajasti käijate äratundmine pooltki nii lihtne. Sest nad ei amele avalikult. Ainult mõni eriti-eriti tähelepanelik ninatoppija šerlok saaks aru, et kaks sõbralikult suhtlevat ilmselt päris lähedast inimest pärast õhtu lõppu ühe teki alla lähvad. Või mis iganes muu tingimus käimis-suhte olemasoluks.

Mul on algebras üks nuputamisülesanne vaja välja nuputada ja hullumiseni palju difvõrrandeid peaks ka lahendama. Siis tuleks kohe inimese tunne peale. Praegu on kuidagi iseäranis mõttetu olla.

Piinlik vaikus. Suvaliste asjade ütlemine, et seda ära ajada.

Margus läks kuskile mujale ja viskas enne seda mind mingi raamatuga. Ütles, et loe. Mina, sõnakuulelik tüdruk, nagu ma olen, asusingi lugema. Päris naljakas ja päris hea on. Raamat on ärist ja suhtlemisest ärimaailmas. Selline nõuandev eneseabi raamat. Abistamiseks kasutatakse zenbudistlikku filosoofiat. Mhmh, ma mõtsin ka, et midakuradit. Hästi lahedasti on kirjutatud. Mingeid vaimukamaid kohti on ka olnud, aga see lõik on ka päris hea.

Tegelikult aga – kas pole su ego ühtlasi koorem? Kas poleks parem jätta see lootmise ja soovimise ja püüdlemise ja armastamise ja vihkamise ja igatsemise ülekülluslik kogum enesest maha ja lihtsalt kõndida edasi? Kõike nähes, kõike imetledes, tunnetades kohust ja saatust, kuid vaba enam-vähem kõigest muust?
Mis kasu on oma minast?
Kujuta ette – kui soovid –, et on üks mees, või üks naine, kui nii rohkem meeldib, ja ta sõidab autoga mööda teed. Teel kakistusi ei paista ja see on hea auto, heas korras, kuigi tõenäoliselt 20 protsenti ülemakstud, kuna on Saksa auto. Äkki avaneb turvapadi!
Tee auto ees on endiselt puhas ja imehästi sõidetav. See on hea tee ja nendele, kes tema käändeid ja pöördeid näevad, täiesti ohutu. Auto on endiselt seesama suurepärane sõiduk, kui mitte arvestada mõningast ülejuhitavust kurvides, mis on kõikide Euroopa sõiduautode eripära, aga see on maitseasi.
Ja ometi see juht ei näe midagi! Teda varitseb surmaoht tema silmade ees kõlkuva tohutu täispuhutud koti tõttu. Ta ei näe sellest mööda! Ta ei näe selle alt ega pealt! Kõik, mida ta näeb, on see kott, mis oli sinna paigladatud tema turvalisuse suurendamiseks õnnetuste puhul, mis aga nüüd ei täida mingit eesmärki peale vaate varjamise.
See kott on sinu mina. Teda oli vaja siis, kui sa olid noor ja igasugu asju kippus juhtuma. Nüüd aga varjab ta tee su ees ega võimalda sul navigeerida piki rada, mille saatus sulle ette on näinud.

-Stanley Bing “Elevandi heitmine. Zen ja ülemusohjamise kunst.”

Ma käisin täna kodust väljas ka. Nägin mitut lahedat animatsiooni ja ühte päris lahedat nukufilmi ja päris Miinat lähedalt. Kuulasin mitut lahedat muusikat ja natuke vaatsin ühte valulikult halba ninjafilmi. See kõik oli täitsa tore. Eile oli ka tore. Eile nägin ma liiga paljusid hulle kunstnikke, mitut urglast, palju halbasid kostüüme ja umbes kahte head kostüümi, veidraid bände, sain aimu, milline on Aleksei arusaam tantsimisest. Tuiasin linnas päris palju ringi, jõin igast erinevaid asju ja hea ja mõnus. Kokkuvõttes.

Tegelikult on täna juba pühapäev, sest kell on pool kuus hommikul. Aga kuna ma magasin oma päevast und umbes nii kaua, kui ma öist und oleksin maganud, siis on mul kõik sassis. Nii hea, kui kõige sassis olemine on ühe lausega põhjendatav.

Konkreetsed abstraktsed probleemid.

Animeeritud haldjaprintsessid sõidavad tiivuliste roosade ükssarvikutega, kes sädelevad kannikate pealt.

Buddha ei öelnud midagi, sest mitte midagi ütlemine oli Buddha eripära ja üks põhjusi, miks ta elas nii kõrge vanuseni, vaatamata oma kaalule ja istuvale eluviisile.