Wednesday, December 03, 2008

mingi üleni vaimukas pealkiri, mis annab kõike seda eriti hästi edasi. lühike ja puha.

See algas umbes niimoodi: Jess, mul on hea plaan. Ma lähen kell 11 magama ja ärkan kell neli hommikul ja asun mõõdu järeltööks õppima. Edasi läks umbes niimoodi: Mh. Maisaa ju praegu veel ärgata, nii kalts on olla, tegelt pole hullu, kui ma kell viis ärkan.... Või siis hoopis kuus.... Ei, seitse.... Just ma ärkan hoopis kell seitse. Oh, jah. Nüüd polegi mul aega õppida enam, pahasti. Nii. Siis oli mudugi lasteaiast läbi ja kooli. Koolis natu õppisin ja natu tegin seda sama asja, mis ikka. Et rääkisin imistega ja nemad minuga ja nilbed naljad ja niisama. Siis kirjutasin mõõdu tööd. Siis rääkisin korra veel imistega ja Salmesse oopis. Kuna täiesti hädavajalik oli edasi õppimiseks oma pead natuke korrastada, viisin läbi mitmeid lõõgastavaid harjutusi. Harjutus üks: kuula ja imesta kunstitudengite elu üle. Harjutus kaks: jahu pikalt ja põhjalikult oma isiklikust lapsest ja värkidest sellega seoses. Harjutused tulid hästi välja ja oleksid pidanud imekaunilt kaasa aitama õppimiseks vajalikule päriskeskendumisele. “Järgnevalt tõestame ühe lihtsa lemma.” Mõh?? Miks ma mitte millestki aru ei saa? Ah? Mis? Siis oligi hukas ja oligi aeg juba lapsele järele minna ja kohe temaga trenni vudida. Trenni ajal mõtsin korra õppida, aga sittagi. Üks ema on õpetaja, ta parandas trenni ajal kontrolltöid. Punasega. Jõusaalis olid teismelised poisid. Ma lugesin Eesti gootikat ja mõtsin, et täitsa hull nagu. Vahepeal käisin poes mahla järel, vahepeal helistas Stu ja vahepeal vaatsin teismeliste tüdrukute tantsimist mitme Britney laulu taktis. Jasiis jasiis. Ma kujutan ette, kui põnev sul praegu on. Siis me läksime kesklinna, ostsime kaupsist eriti isuäratavat šokolaaditorti ja koju. Tuli Aivi ja me sõime šokolaaditorti ja halasime oma keeruliste ja raskete elude üle. Siis me jõime teed ja halasime veel. Ja rääkisime miljonist targast asjast. Sestvaata... me oskame lugeda ja me vahepeal loeme ja mõtleme sinna juurde ja siis me saame kokku ja räägime ja ilus ja hea. (Hea lause sai.) Vahepeal lippasin korra Urgu kah, sest mingi paanika ja hullus. Oligi. Maitea. Ma lissalt ei tea. Kohutav. Üleni. Siis Aivi läks ära, tuli Margus ja vaatas, kuidas ma oma keerulise ja raske elu pärast halan. Tegin oma sessis ümberkorraldusi ja sukeldusin geomeetriasse. Ei, tegelt mitte. Sulistasin natuke ääre peal. Sest tudi tuli peale ja ma olen tegelt kuradi osav teemat vahetama. Ma vahetasin koguaeg teemat. Nüüd ongi öö, mul on pea juba ammu tudirežiimi peal ja ma kirjutan mingit hullust, mis ma kohe kõigile nähtavale riputan ja teadagi.

Mul oli tegelt mingi asi kah, misma öelda tahtsin. Nääh. Läks vist üle juba.

But you are in my head
Swimming forever in my head
Tangled in my dreams
(The Corrs - 'Radio')

Peaks kunagi ennast nii palju kokku võtma, et siin elamises mingit koristamist harrastada. Sest teadagi. Pealegi ma mõtsin millaski mingeid selliseid inimesi siia lasta, kes siin varem käind pole. Selleks puhuks tuleb korraks mingi parem mulje jätta kõigest sellest. Pärast mõni teine kord piisab juba sellest, et nad Teavad, et see tuba käib korda ka. Võinoh, mulle piisab.

Kes kellega käib?

Ahjaa, see asi on ju ka veel. Asjade käik on selline: ma ostan endale papud, papud lähvad katki, ma viin nad mingisse kohta, kus on uksele kirjutatud "jalatsite parandus" ja mulle öeldakse sealt: ei, meie nii katkisi ei paranda. Mõh? Mida te siin siis teete, kui te katkisi ei paranda? Miks ma peaksin natuke kulunud papudega tulema, neid saab ju veel kanda. Ma tahan PARANDADA lasta ikka neid asju, mis KATKI on. Või midakuradit. Ja nii on umbes päris liiga mitu korda juba olnud. Ma ei pea seda päris õigeks.

No comments:

Post a Comment