Луна, успокой меня

Nuvot. Selleks, et säukest pealkira saada, pole vaja muud kui natuke vastavat muusikat, natuke keelevaistu ja osavat guugeldamist. Omadused, millega mina ilmselgelt varustatud olen. Jei. (5'nizza, jamh)

Õhtul tuli ilge õppespurt. Ma olin peaaegu kindel, et jõuan õhtuga aint esimest järku võrranditesse puutuva läbi vaadata, aga jõudsin palju rohkem. Võibolla oli sellel pistmist selle pooliku väikse džinnlongdrinkiga, mis ma morsiklaasiga endale kõrvale võtsin. Hommikul magasin natuke sisse, tegin võileiba ja lobisesin kohvi kõrvale emmega köögis. Sis läksin Urgu ja seal oli sünge. Selles mõttes, et tühi ja mahajäetud ja selles mõttes, et pime oli ka. Niisugust pimedust igalpool ikka ei ole. Aga mitte hirmutav. Urg on mingi heade väljade koha peal või mingi muu ulmeline aurade ja hõljuvate olluste teooria. Ma ei karda seal kunagi. Täiesti maa all, pimedas ja mul ei tule kunagi tunnet, et peaks millegi pärast muretsema. Ma näiteks kardan vanades majades. Urust vudisin kooli konsultatsioonile. Mudugi olid seal kohapeal juba olemas imekaunid Kerdi ja Jürgen. Ja mõned veel. Siis tuli hästi selle semestri tunne. Konsultatsioon oli üleni nunnu. Lobisesime seal sõbralikult, saime igast väärtuslikku lisainfot eksami kohta ja niisama. Pärast oli raamatukogu ja Kerdi-Margitiga fuajees vahtimine. Nemad kahekesi olid asumas oma kursaõdede suhet viima järgmisele levelile: nad kavatsesid kaltsukatesse koos minna. Täitsa lõpp, kui armas. Oh. Kaubsist mingid söödavad värgid ja mingi näkase bussiga kodu juurde ja söögitegu. Nüüd on jõhker tudi peal. Kuramuse pärastlõunauni. Ajab kogu rehkenduse sassi.

Ergutuskõne, mudugi. Oi, kuidas ma seda õppeainet ei salli. See on nii nõme. Seal hinnatakse nii nõmedalt. Seal on nii palju materjale, mida mul kunagi hiljem vaja ei lähe. Seal on selline õppejõud, et karjuappi. Seal on esmaspäeval eksam, mis tähendab, et nädalavahetus on täiesti hukas. Hukas, ma räägin. Ja ma üldse ei taha. Nõme. Tobe. Vastikud jobud. Ei saa siis seda asja meile kuidagi teistmoodi seletada. Peavad selle niisuguseks tegema. Ebamugav. Tüütu. Eeeeh. Ma võiks selle koha pealt lõputult vinguda.

Šokolaadiglasuuri ja šokolaaditäidisega šokolaadikohuke.

Nu mis veel. Loomulikult igatsen ma oma last hirmsal kombel ja mudugi olen ma üleni mures ja rahutu kogu selle eksamitevärgelduse pärast. Kasutan aegajalt vabu hetki täitsa-paanikasse sattumiseks. Näiteks vahepeal seisan näpp suus kalendri ees ja mõtlen et appiappiappiappiuks. Lisaks käin ma vahepeal üleni õnnetusehunnikuks ja tahan lissalt, et keegi mulle lissalt niisama hea oleks. Ja metsikud unerünnakud mudugi. See peab alati olema. Sestvaata. Kui ma nüüd hakkama ei saa, siis ma kevadel seda vastavat paprit viimase viie aasta punnituste kohta ei saa ja nõme. Aga kui ma saan, siis on üleni lahe. Sest mitut inimest sina tead, kes ühe semestriga, ühe poolaastaga üle 30 ap teeb. Aint üleni lahedad. Vot. Siis on mul pärast tükiks ajaks egotripp. Jeeei, kas ma olen lahe või jah. Muutun kohe kõikvõimsaks. Suure tõenäosusega kõvasti paremaks inimeseks ka. Ja teadagi.

Ma istun praegu Koidu laua taga, sest arvutilaud on edutatud õppimislauaks. Vaatan, et see laud on kuramuse heas kohas. Siit näeb igale poole. Selline kodul silma peal hoidmise positsioon. Väga šeff. Ma olen ikka selle lapsenurga tegemisel õnnestunud.

Matemaatikud teevad süüa. See on mingi värk.

Mai saa kusagile minna, sest mul on vaja kodus õppida. Maisaa kodus õppida, sest ma tahan koguaeg kusagile minna. Õues on külm. Mul on ainult Marianne kommi ja need ei ole enam nii head. Ma tahaks neid Pahupidi Mariannesid hoopis. Fazerminti. Niimoodi, et peal on šokolaad ja sees on piparmünt.

Ühel kohenäha et turu pealt tulnud tädil oli kotis peaaegu niisugune vaip, mis meil kunagi, kui ma väike olin, trepikojas oli. Vaatasin seda vaipa sealt kotist välja paistmas ja tundsin, kuidas ma sellist vaipa ei salli. Kui vasstik vaip see ikkagi on. Kuigi see konkreetne oli täitsa värske kasutamata vaip, mille peal on hästi hea jalgu pühkida ja mis püsib kaua ilus. Kui meil trepikojas selline oli, mai mäleta, et mul oleks midagi selle vastu olnud. Teda oli päris nõme õue vedada, et tema alt pühkida. Ja ta oli katki. Aga et ma teda nii vastikuks pidasin, oli nagu meelest läinud. Veider. Sünge.

- Tead, tal on midagi hullult Freudi vastu.
- Kellel ei oleks?

Tahtsin just vinguma hakata, et üldse hindeid ei panda. Ma muudkui kirjutan eksameid ja hindeid ei saa. Aga oli juba tulnud. Eks ma siis rahuldun, kui nad nii ütlevad.

Sirlal oli fotohindamise puhuks tehtud särk tekstiga: ära hinda inimest tema fotode järgi. Nu maisaaaru, kas Sirla lahedusel on üldse piire. Hullu meelne.

Lähen mina aint korraks kooli ja olen aint natuke aega. Siuke ainult natuke ülemeelikus meeleolus. Ja juba nad teevad mulle märkuse, et ma õel olen.

Inimesed jagunevad selle järgi, kas nad loevad mu seda-siin või mitte. Mul on vaja teada. Siis ma tean, kas alustada juttu sealtmaalt, kus ma viimati kirjutades pooleli jäin või algusest. Ja siis ma tean, kas teha sedasama nalja veel või mitte. Ja ma alati ei küsi otse ka, püüan kuidagi lissalt ära arvata, silmist lugeda. Keeruliseks tuleb ju kõik ajada.


Aa õigejah. See õppimine. Kohe. Koohee.