õnnetusehunnik



Me vaatsime eile seda filmi, kus selle ilusa Hispaania tüdruku tisse koguaeg näidati. Enne seda käisin hästi korraks õues. Enne seda magasin. Ma kavatsesin pärast eksami tegemist ja teise tulemuse saamist sõltumata tegemisest ja tulemusest, magada nii palju kui torust tuleb. Minu pettumuseks tuli torust ainult neli tundi. Poole paremad tunnid olid enne eksamit, kui ma tõesti-tõesti oleksin pidanud õppima ja tegelikult ka kavatsesin ainult tunniks ajaks pikali heita. Kuue tunni pärast ärkasin. Mitte ühe, vaid kuue tunni pärast. Vot see oli magus uni. Päevariietega teki peal ja ainult mingi liiga väike tekk peale võetud. Kuus tundi. Eeh. See pole üldse mina. Minul on nii palju enesekontrolli, et ma kontrollin ennast isegi magades. Või siis ka mitte. Pluss lisaks boonuseks, mul tulid pisarad, kui ma sain teada, et mul on 200 krooni viiviseid tiksunud raamatukogus ja maisaa mitte midagi laenutada. Pisarad, terve kari, nagu päris. Ja mitte niimoodi sündsalt häbelikult salaja nurga taga. Otse sealsamas leti ees. Ma pole üldse konditsioonis. Mul on neli eksamit veel. Viis, kui ma selle uuesti pean tegema.

Oiappi kuidas ma praegu peaksin konspekti vahel olema ja hulgafunktsioonidest huvituma.

Magamine ei tööta enam. Magan ja siis olen väsinud. Ja pean veel magama. Uni ei lähe ära.

Hindamine on mõttetu. Kui ta tahab mulle seda hinnet panna, siis ta ka paneb. Ta leiab viisi jagada punkte erinevate ülesannete eest niimoodi, et need kokku liites talle sobiva summa annaksid. Ega ta loll ei ole. Eksamid on mõttetu. Kui ta tahab, et paljud läbi saaksid, teeb ta eksami lihtsa ja ütleb seda meile. Mõttetu.

Mul on mingi motivatsioonikriis vist. Kriis. Kriis mitte. Motivatsioonilagedus. Lage motivatsioonist. Kuigi ma olen söönud ja kohvi saanud. Oh...

Peaks mingit rõõmustavat rituaalset toimingut sooritama. Siis saab korda. Koristama võibolla. Või raamatut lugema. Ma tean ma tean. Ma vahin lakke kuni Grey kohale jõuab. Siis vaatan ära, söön veel ühe võileiva ja siis ongi. Loodetavasti pole selleks ajaks juba öö. Sest öösel pidin ma ka ühte rituaalset toimingut tegema. See sisaldab palle ja auke.

Istume sinna maha ja ma üritan oma õlakotti oma tooli selja tagant enda ette tõsta. Et silma all oleks. Aga ta jääb koguaeg toolide vahele kinni ja takerdub ja mul üldse ei õnnestu. Aivi jälgib natuke mu pusimist ja siis küsib: "Sa pole vist kottidega väga osav?"

Mis toimingutesse veel puutub. Mul on riiuli peal kooliasjade koht. Seal on käesoleval semestril veel läbimata ainete materjalid ja varem positiivsele tulemusele sooritatud ainete materjalid. Konspektid, praksivihikud, väljaprinditud slaidid, kontrolltööd ja mustandid jne. Kui ma mingi positiivse tulemuse olen teada saanud, võtan kokku kõik selle aine materjalid, teibin maalriteibiga servad kinni, kirjutan markeriga otsa peale nimetuse ja tõstan selle kõik pidulikult sooritatud asjade hulka. Siuke asi. Siis vaatan seda sooritatute karpi, kuidas see muudkui täitub ja hea ja rõõmustav.

Ma kuulan nüüd teistsugust muusikat. Kas see tähendab, et ma olen nüüd teistsugune inimene.

Comments

  1. Tahaks Sulle nüüd midagi head öelda, aga ega ma ju ei tea, mis see oleks, et Sulle kõige paremini mõjuks. Seepärast mõtle see ise välja ja nii et nagu mina oleks öelnud.
    Kas need viivised panevad VÄGA suure põntsu Su rahakotile?

    ReplyDelete

Post a Comment