Monday, January 19, 2009

Ära vaata mind nii.

Arulagedus. Keskendumispuudus. Mõistmisvõimetus. Igasugused mõtted sellega seoses ja nende mõtetega seoses. Ebanormaalne liiga sügav eneseanalüüs. Miks ma ei saa? Kas ma tegelikult ka ei saa või ma eelistan mitte. Kas ma kardan? Mida ma kardan ja miks ometi? Koos -jipikajei!- liiga hulluks üldiseks minevate mõtisklustega. Kas sellel on mõtet? Millel üldse on mõtet ja miks? Kelle jaoks? Mida head sellest sünnib? Mis on üldse hea? Kui kauaks? Mida see kõik tähendab? Milline jobu paneb nii palju küsimärke ühte lõiku? Ja nagu ühele korralikule eksamieelsele hullusele kohane – mõttetute asjade tegemine eesmärgiga edasi lükata vajalike asjade tegemist.

Sööma peaks. Võibolla üks kohv veel.


Aeg saab otsa.

Igati arukas oleks arvuti kinni panna.


Ma pean vähemalt kuus tundi head und saama. See annab mulle ligi kolm tundi täna veel. Ja homme on ka. Senist kiirust ja veel läbimata teepikkust arvestades jääb ajast puudu. Või peab kiirust tõstma. Huvitav kuidas see käib. Üks parem strateegia kuluks ka ära.


Ma olen nii pisike.


Võiks olla selline hämar väike rohupood, kus tumeda pilguga salapärane müüja ulatab mulle silma pilgutades rohupudeli, mis teeb mind võluväel järgmiseks kaheks nädalaks supervõimekaks õppijaks. See ei pea isegi päriselt töötama. Seal pudelis võib kalamaksaõli ka olla. Etendus peab piisav olema lissalt. Siis ma usun. Ma olen praegu valmis juba päris paljut uskuma.

Ja nagu ma nii algebra kui geomeetria eksami kohta
juba mõtlesin: see on nüüd küll ime, kui ma sellega toime tulen... Mitu imet ühte sessi lubatud on? Kas imedel on üldse niisugused arvulised ja ajalised piirangud?

Ma loen liiga palju ulmet.

Ma ostsin täiesti valesid viirukeid.

No comments:

Post a Comment