Häda ja Viletsus käsikäes

Ma olen haige. Mul on 38 palavik, kopsud on eriti valusad ja pea on valutanud nüüd umbes ööpäeva. Hästi sitt on olla. Ma lähen hommikul lasteaeda ja pöördun sõbralikult kasvataja poole. Selgitan talle, et ma tõesti ei jõudnud veel seda jopelukku ümber õmmelda, aga ma võin näidata, kuidas see kinni läheb. Nad olevat hädas olnud. See oli mul selline mõistlik pöördumine koostöö ja nende töö hõlbustamiseks. Mõistvale suhtumisele lootes. Ja ta karjub mu peale. Lasteaia kasvataja. Lissalt. Segab mu jutule vahele ja näägutab. Kisub mul jopet käest nii, et ma ei saa näidata. Räägib minust teisele kasvatajale minu kuuldes. Karjub veel rohkem, kui ma ennast kaitsta üritan. Sest valesid rääkis. Ma teen õnnetut häält ja ütlen, et ma ei tunne ennast hästi ja tahaksin oma jutu lõpuni rääkida. Ta karjub veel. Teine kasvataja lissalt seisab seal kõrval ja ei tee midagi. Noh, mis mul ikka selles olukorras peale hakata oli. Tegin seda kõikse mõistlikumat asja. Hakkasin koha peal päris kõvasti nutma ja jooksin ruumist välja. Jess. Lapsed vaatasid suurte silmadega pealt.

No kurat. Mismõttes sellised inimesed olemas on? Kuidas kedagi teist ei häiri selline suhtlemisviis? See ongi lissalt niisugune kasvataja, kes suhtleb kõigiga eriti lugupidamatult. Ja kui talle selle kohta märkus teha, reageerib ta eriti metsikult solvudes ja minema trampides. Ainult korraks mudugi. Tuleb kohe tagasi ja jätkab. Ma ei saa siin midagi teha. See ongi nii nõme.

Ma lähen teki alla. Täna vaja veel loengusse jõuda ja võibolla peaks Liinale kah ennast ette näitama. Viskab mind ehk mõne retseptiga.