Thursday, February 19, 2009

kõrgemat järku lõpmata väike suurus


Täna on ilusate inimeste päev. Minu kõrval loengus istub maailma kõige ilusamate juustega tüdruk. Juuksed on umbes poole seljani ja nad on punased. Oranžid. Vasekarva. Mingit kohutavalt ilusat värvi ja otstest natuke kaardus. Üsna õhukesed ja veidi sassis, üleni ühte värvi. Ma usun, et need on katsudes pehmed. Kui ma peaksin kõiksugustest olemasolevatest välimuse omadustest kokku panema kõige ilusamat inimest üldse, ma annaksin talle just selle tüdruku juuksed.

Mõni päev on mul karikatuursete inimeste päev. Inimesed ei paistagi nagu päris inimesed, nad paistavad nagu endi paroodiad. Nad on naeruväärsed ja samal ajal masendavad mittepäris-versioonid endast. Nad on nagu elus kibestunud julma karikaturisti kritseldused. Nende iseärasused on paisutatud ja karjuvad üle. Sellised päevad on halvad. Täna ei ole see päev.

Siis on mul kolmandat sorti päev ka. See on siis, kui ma näen inimeste silmis head. Kõik inimesed on head. Nad pole ilusad ega koledad, aga nad on sügaval sisimas kõik head. Ja neil on tunded, lähedased, unistused. Nad on kõik isemoodi ja erilised.

----------vahepeal koju jõudnult----------------

Käisime lapsega piilusid söötmas. Piilusid oli terve kari ja nad olid kõik väga saiamaiad. Kohutavalt. Me jäime jõe ääres seisma ja vähem kui minutiga olime partide poolt sisse piiratud. Nad teadsid, et me tulime saiaga. Üks räpase näoga ja ilma kinnasteta koolipoiss jõlkus seal lähedal, hirmutas parte. Andsin talle kah saia, ei kukkund õgima, söötis parte ja oli semu. Pärast ostsin oma lapsele liiga palju asju. Mul on selline hobi. Maitea, ta saaks väga edukalt hakkama ilma asjadeta, aga ma millegipärast kipun. Joonistamisvihik vol 2 ja kolme värvi voolimismassi. Peaaegu et õigustatud laristamine. Sest ta on mul ju nii andekas ja need asjad on arendavad ja nii edasi samas stiilis.

Ma vaatasin eile ühte kurba filmi ja see oli kurb tõepoolest. Ühte ja teist pidi. Pealt ja seest. Nutma ei hakand. Mul on emotsioonid kusagil ära, kui nüüd järele mõtlema hakata. Haigusega läksid. Ma tunnen ennast... võinoh, 'tunnen' ei olegi see sõna... kuidagi tundetu on olla. Võisiis mul on kõht tühi ja ma ajan mingit suvalist juttu, et edasi lükata kööki minemist ja nuputama hakkamist.

Tatrapuder hakklihaga ja hapukoor, ma esialgu arvan. Võibolla tomatititad, kui nad vahepeal isekeskis ellu pole ärganud. Võibolla peaks kellegi lõunale kah kutsuma. Õhtusöögile. Ei hakka ju ometi kahele inimesele tatraputru keetma. Tatraputru tuleb ikka tervele armeele korraga teha. Pealegi kui ma kedagi ei kutsu, saan ma söögitegemist umbes südaööni edasi lükata ja siis on teadagi mis. Söömata magama ja kogu moos. Kogu puder.

Juuksed tuleb maha lõigata. Lühikeseks nüsida. Hakkida. Sälgutada. Üle värvida ja sassi ajada. Siis tuleb hakata ilma mütsita käima ja kõrvarõngaid kandma, aga praegu seda veel ei saa. Praegu tuleb käia roosaks kulutatud lõngaga ja seda aegajalt villase mütsi sisse peita. Klambreid igale poole kinnitada ja oodata kevadet.

Ma nüüd hakkan kokkama. Mikid tulevad. Pärast tuleks progema kah hakata, analüüsi ülesandeid teha ja teabmiskõikveel. Kes ilukirjandust loeb ja tähti vaatab, ma ei tea.

1 comment:

There was an error in this gadget