Jess... teeme seda.
Ma faking vihkan aruannete tegemist. See on nii nõme. Kellele seda vaja on? Milleks mulle see? Milleks kellelegi see? Kas nad ei võiks lissalt uskuda, et kõik on korras ja raha läks õige asja jaoks. Miks ma pean ennast mingitele jobudele koguaeg õigustama. Aja ja paberi ja kõigeveel raiskamine. Eeh. Vastik. Ma ei taha.
Arva ära, kas mu bakatöö edeneb sitasti, üldse mitte või negatiivses suunas.
Oo teadmis teeks. Annaks mitmele vähemusikaalsele lapsele mitu trummi ja mitu flööti ja laseks neil tundide kaupa nendega inimesi hulluks ajada. Kõlab nagu hea mõte. Sest näiteks flöödi kasutamine vilepillina on sitaks lahe. Ja näiteks trummi löömisel kõikidest asjadest just kiirust ja helivaljust tähtsaimaks pidada – rõõm kõigile. Ära nüüd õelutse, las nad mängivad, nii ilus on kuulata. Polegi sul vaja oma mõtteid kuulda. Mõtle oma mõtteid oma kodus.
Turn ons: public displays of affection. Eip. Sinna linnukest ei pane. See on kõige tähtsusetum asi üldse. Kes peaks midagi sellist oluliseks? Üleni mõnus on ju, et minuga ei räägita, kui ruumis tuttavaid inimesi. Ja sajaga nauditav on silmside vältimine... mmm... tee seda veel... niihea. Kortsuta kulmu ka, kui ma su poole pöördun. Või vaheta teemat/keelt/lauda. Nii on ikka hea. Ei mingit public display’d, ega me mingid siuksed pole. Hoidku selle eest.
Lollid slaididelt mahalugemise loengud.
”Aa, kas me unustasime sulle öelda, et pereseansile tuleb ühele tuttava psühholoogile lisaks umbes viisteist võõrast ka ja nad on samas ruumis ja konspekteerivad?”
Saabas on katki. Vesi tuleb sisse. Sokk saab märjaks. Jalg külmetab.
Vähemalt seda muret mul ei ole, ma avastasin, et millalküll saabub aeg, kui ka minul on säravpuhas veatu näonahk. Sest aega seda ei tulegi. Varsti tulevad mul juba kortsud. Samal ajal, kui need punnid, mis kümme aastat tagasi algust tegid, on jätkuvalt innukad mind külastama. Jei mina. Üks mure jälle vähem. Mudu ikka mõtsin, et kas äkki nüüd varsti või millal ometi. Aganüüd ma juba tean - ei iialgi.
Lollakas aastaaeg oma tobedate sademete ja teeoludega.
Ma ostsin haisvaid pelmeene. Nagu... nad peaksid söömiseks olema ja nad haisevad. Räpaste riiete kombel. Eriti kui neid panni peal soojendada. Ma olen mõnikord ostnud lihata pelmeene, pekipelmeene, vastikuid või magedaid pelmeene. Nüüd on mul siis ka haisvate pelmeenide kogemus olemas.
Nüüd ma lähen magama.
Ma faking vihkan aruannete tegemist. See on nii nõme. Kellele seda vaja on? Milleks mulle see? Milleks kellelegi see? Kas nad ei võiks lissalt uskuda, et kõik on korras ja raha läks õige asja jaoks. Miks ma pean ennast mingitele jobudele koguaeg õigustama. Aja ja paberi ja kõigeveel raiskamine. Eeh. Vastik. Ma ei taha.
Arva ära, kas mu bakatöö edeneb sitasti, üldse mitte või negatiivses suunas.
Oo teadmis teeks. Annaks mitmele vähemusikaalsele lapsele mitu trummi ja mitu flööti ja laseks neil tundide kaupa nendega inimesi hulluks ajada. Kõlab nagu hea mõte. Sest näiteks flöödi kasutamine vilepillina on sitaks lahe. Ja näiteks trummi löömisel kõikidest asjadest just kiirust ja helivaljust tähtsaimaks pidada – rõõm kõigile. Ära nüüd õelutse, las nad mängivad, nii ilus on kuulata. Polegi sul vaja oma mõtteid kuulda. Mõtle oma mõtteid oma kodus.
Turn ons: public displays of affection. Eip. Sinna linnukest ei pane. See on kõige tähtsusetum asi üldse. Kes peaks midagi sellist oluliseks? Üleni mõnus on ju, et minuga ei räägita, kui ruumis tuttavaid inimesi. Ja sajaga nauditav on silmside vältimine... mmm... tee seda veel... niihea. Kortsuta kulmu ka, kui ma su poole pöördun. Või vaheta teemat/keelt/lauda. Nii on ikka hea. Ei mingit public display’d, ega me mingid siuksed pole. Hoidku selle eest.
Lollid slaididelt mahalugemise loengud.
”Aa, kas me unustasime sulle öelda, et pereseansile tuleb ühele tuttava psühholoogile lisaks umbes viisteist võõrast ka ja nad on samas ruumis ja konspekteerivad?”
Saabas on katki. Vesi tuleb sisse. Sokk saab märjaks. Jalg külmetab.
Vähemalt seda muret mul ei ole, ma avastasin, et millalküll saabub aeg, kui ka minul on säravpuhas veatu näonahk. Sest aega seda ei tulegi. Varsti tulevad mul juba kortsud. Samal ajal, kui need punnid, mis kümme aastat tagasi algust tegid, on jätkuvalt innukad mind külastama. Jei mina. Üks mure jälle vähem. Mudu ikka mõtsin, et kas äkki nüüd varsti või millal ometi. Aganüüd ma juba tean - ei iialgi.
Lollakas aastaaeg oma tobedate sademete ja teeoludega.
Ma ostsin haisvaid pelmeene. Nagu... nad peaksid söömiseks olema ja nad haisevad. Räpaste riiete kombel. Eriti kui neid panni peal soojendada. Ma olen mõnikord ostnud lihata pelmeene, pekipelmeene, vastikuid või magedaid pelmeene. Nüüd on mul siis ka haisvate pelmeenide kogemus olemas.
Nüüd ma lähen magama.
sa ikka oskad
ReplyDeleteühe tabava lausega kokku võtta seda õudust mis eile toimus
naera puruks;)
greatest post ever
ReplyDelete