Saturday, February 28, 2009

You're doin' it

Oh pidu ja pillerkaart. Emotsioonid on tagasi. Vaata, ma vahepeal siin mainisin, et kuidagi tundetu on olla. Enam mitte, kaugel sellest. Nagu juba paar posti tagasi tegelt paistis. Täna suunasin oma emotsioone kodusse. Maitea, ma olen mitteniihea tujuga hirmus produktiivne. Puurisin akna juurde betooni sisse auku, tüübeldasin, kruvisin kruvidelt päid maha, nühkisin ja värvisin oma köögilauda, tõstsin tuba ümber. Nüüd on mul värvilõhnaline köök, otsapidi teistsugune tuba ja hästi varjatud aken. Lisaks arvatavasti üleliigne sms ’saadetud’ kaustas, valutav säravpunase värviplekiga õlg ja Kylie Minogue ’Dit It Again’ kummitamas.

You did it again
You did it again
Won't you listen to me when I'm telling you it's no good for you


Ühelt poolt olen ma ikka täiesti taevalikult vapustav inimene. Selline tore ja armas. Iseseisev, vajadusel abivalmis, võimalusel lahke. Vahel vaimukas ja enamasti mõistev. Hoolitsen oma välimuse eest ja mahun väikestesse riietesse.
Janoh, teiseltpoolt. Ega ma tõesti väga huvitav ei ole ja uskumatust tarkusest jääb kah rohkem kui natuke puudu. Keeli mai oska ja filosoofia pole mu tugevaim ala. Naiselikke kehavorme ei oma ja spordiga ei tegele.
Seega ühelt poolt on täitsa arusaamatu ja teiselt poolt jällegi suht mõistetav.

Ühe tähtsa asjaga unustasin tuba ümber tõstes arvestada. Põrandal vedeleva riidekuhja asukoht. Ära kaotada seda ju ei saa. Teadküll need riided, mis on korra või kaks seljas olnud ja kappi enam ei käi, aga pessu panemiseks on veel vara. Need peavad niimoodi vedelema, siis on hea sobrada. Tavaliselt on nad laiali, külaliste puhul ühes hunnikus. Vanasti oli selle kuhja koht kapi kõrval, niiet uksest sisse tulles kohe näha ei olnud. Nüüd sai see akna alla ja kohe paistab. Peab uuesti nuputama hakkama.

Miks, oh, miks ometi ei tegele ma oma kooliasjadega?

Asjade punaseks värvimine on lahe. Mõtsin, et võiks endale varuda rohkelt mitmeotstarbelist punast värvi ja teinekordki üleni hullununa midagi punaseks võõbata. Radika näiteks. Või uksepiidad. Külmkapi.

Ma peaaegu et igatsen oma algebra õppejõudu. Ma olen seoses tema ainega ja sealtkaudu ka seoses temaga palju häda ja viletsust, rõõmu ja õnnestumist näinud. Ja nüüd ei näe teda üldse. Vahel kordidori peal, siis ta naeratab mulle. Üldse nad naeratavad mulle. Ja vahel on see imelik.

Peaks uue kardina puhul aknalaua ära koristama. Nii kahju, et keegi ei viitsi.
Peaks uue toaasetuse puhul lauamänguõhtut tegema. Nii kahju, et keegi ei viitsi.

Peaks vist blogimise vahepeal maha jätma. See hakkab kuidagi vaikselt sinna liikuma, kuhu ma teda tegelt ei kavatsenud lasta.

Appi, ma vajan armastust.

Oikurat. Mul oli täna üks loeng ja ma ei läinud sinna. Mitu korda mõtsin, et peaks need harvaesinevad laupäevased asjad kuskile eraldi välja kirjutama, mudu läheb meelest. Huvitav, mis nüüd saab. Või kas nüüd üldse saab.



Ma lähen mingi pehmekaanelise odava romaaniga voodisse.

1 comment:

  1. harvaesinevad asjad, mis kipuvad ununema, on minul telefonis
    sellise tunnise varuga et jõuan kohale ükskõik kuskohast

    ReplyDelete

There was an error in this gadget