And they're all made out of ticky tacky

Ei, oot. Ma praegu ei kirjuta. Ma praegu lähen süüa tegema.

”Siin on nii piprane,” ütleb Koit liivatatud kõnniteed vaadates.

Oh, napikas. Sellest oleks peaaegu saanud postitus, mis algab hädaldamisega, et söök läks hukka. Või noh tegelt oleks napilt söök hukka läinud ja sis ma mõtsin, et selle pärast vingumine on täpselt see mõttetu asi, millega postitust alustada, et hoogu sisse saada. Ja siis ma panin soola juurde, segasin ja tegin jahuga paksemaks ja siis ei läinud otseselt hukka. Mai oska valget kastet teha. Ainult hästi hästi harva tuleb õigesti välja. Tavaliselt läheb hukka või peaaegu hukka. Pealegi. Valge pipar ja parmesani juust ei ole need asjad, mida panna söögi sisse ja siis nuusutada.

Hakkasin Jane Eyre’i uuesti lugema. Eelmine kord jäi selle kohapeal, kus ta sinna kooli läks, pooleli. Mis on tegelt ikka täitsa algus ju. Nüüd võtsin uuesti. Mista siis põrnitseb mind sealt raamatukapi klaaside tagant. Nabokovi järel seda lugeda on küll natuke... eba. Tahab harjumist. Nabokov on nii palju teistsugune. Ja tema kirjeldused pole mitte niisama ilusad vaid nad oskavad ka kuidagi naha vahele pugeda. See, kes selle Jane’i kirjutas... oot... kohe veerin.. Charlotte Bronte... ta teeb kah palju kirjeldamist. Aga ta ei ole keegi, kes kirjeldustega naha vahele poeb. Dialoogid pidavat see olema. Ma olen kuulnud. Aga ma pole ühegi selliseni veel jõudnud. Aega on. See ”Mina olin siin,” mis ma vahepeale võtsin, ei läind päris lugemisena arvesse. Neelatamisena. Lupsti. Ainult nuusutasin ja läbi ta oligi.

Suhete arutamine üle msni. Kas see on ebanormaalne või jah? See on imelik. Vale. Kohatu. Kahtlane. Mitmes mõttes sobimatu. Ja samal ajal paistab mõnikord olevat ainuvõimalik viis. Sul on vaja imetabast võimet valida oma sõnu. Mõnikord.

Liiga sügava eneseanalüüsi koht. Sissejuhatusega. Pole palju neid inimesi, kelle eneseanalüüse ja isiklike pseudoprobleemide kirjeldusi ma viitsiksin lugeda. Need on tavaliselt siuksed rohkem kirjutaja enda mõnuks. Ja teistele suht vähelugevad. Vähe korda minevad. Aga selleks ju lõikude vahele jätmine loodud ongi:)
Selline teooria on. Inimese suhtumine endasse, tema minapilt, arusaam endast... see mõjutab hästi palju seda, kuidas teised temasse suhtuvad. Jah, muidugi on erandeid. Erandlikke juhtumeid ja inimesi. Muidugi saab siin igat pidi vaielda. Aga. Tegelikult. Mõtle kõigi nende inimeste peale, kellel umbes igas olukorras, igasuguste inimestega seoses, hästi tihti, juba nagu elustiilina kipub ühte sorti suhteid tekkima. Mõni läheb misiganes uude seltskonda ja on kohe grupi liider, kõigi poolt armastatud ja austatud. Mõni teine saab igas seltskonnas ja olukorras kiiresti alanduse ja solvamise ohvriks. Millest see tuleb? See tuleb sellest, kuidas need inimesed ennast näevad ja mille vääriliseks nad ennast peavad. Ma olen selles üleni veendunud ja raske oleks mind ümber veenda.
Viimasel ajal paistab mul olevat käivitunud see häirivate tüütute keskealiste ja vahel ka teismeliste naisolevuste käitumismuster. Ma muudkui otsin võimalust ennast isiklikult puudutatuna ja ärasolvatuna tunda. Jälgin tähelepanelikult, mida teised teevad, et mitte maha magada mõnda vihjet mõnele mu oletatavale halvale omadusele. Väga ebamugav.
Juhtum minu silmade läbi. Muidugi lasteaias jälle. Kus mujal? Lasteaia riietusruumis on neli inimest. Mina oma lapsega ja üks mees oma lapsega. Riietusruumi astub kasvataja, kes mind ei teretanud. Nad ei teretagi. Emme ütles, et nad peaksid, sest nad on kasvatajad. Aganoh. See praegu ei puutu. Tuleb kasvataja, rõõmustab seda meest/isa nähes, tirib ta varrukat pidi seinalehe juurde ja näitab näpuga ürituse teate all oleva 25.- peale. ”Ma arvan, et teie majanduslik seis küll peaks võimaldama.” Khmm. Mis minu majanduslikul seisul viga on? Miks ei peaks mina suutma oma lapsele kahekümneviiekat anda, et ta saaks mingi näkase poniga sõita? Te isegi ei tunne mind, kes annab teile õiguse eeldada? Ja siis noh see, et... kas ma nagu polegi ruumis? Siis täna. Käisin päeval kahe loengu vahel lasteaias seda kuramuse raha viimas. Hommikul unustasin. Õhtul on seal jälle üks isa. Minaeitea. Sama või erinev. Ja kasvataja hakkab temaga ponisõidust rääkima. See oli kah hommikul raha unustanud ja kasvataja olevat tema lapse eest ära maksnud. ”Teie eest ma julgesin maksta, ega ma mõne teise eest poleks julgenud.” Siis ta arutab ühe teise lapse emaga selle lapse joonistust hästi pikalt. Mina olen Fantastiline Murca. Käin nähtamatuks ja puha. Imeline.
Ja üldse. Viimasel ajal. Tunnen, kuidas mind muudkui tõrjutakse. Peetakse liiga halvaks vaeseks rumalaks või milleksiganes. Tunnen, et mulle tehakse suurt ülekohut ja kõik on minu vastu pahad. Aga kuna ma hakkasin juba liiga noorelt eneseabiõpikuid ja poppe psühholoogiaraamatukesi lugema... ja arvatavasti veel mingitel põhjustel... hakkasin ma täna nuputama. Et mis kuradi värk see on. Mille kuradi pärast inimesed järsku kõik sellised minumittetahtjad on. Äkki on sellel
midagi pistmist minuga? Äkki ma teen seda ise? Võinoh nigunii teen. Sest tegelikult, enda vastu aus olles, on mu suhtumine endasse ja värgid sealjuures pisut kõigutada saanud. Viimasel ajal... või millalgi. Aga nagu tavaliselt, jõudsin ma umbes kohevarsti omadega sinnamaale, et poleks mu enesekindlusel viga midagi, kui kõik need tropid mind koguaeg täiesti ülekohtuselt ei tõrjuks ja liiga halvaks vaeseks rumalaks või milleksiganes ei peaks.
Ma ei saagi endasse hästi suhtuda, kui teised minusse halvasti suhtuvad ja halvasti suhtuvad nad selle pärast, et mina ei suhtu endasse piisavalt hästi. Nõiaring. Nagu veel terve kari ainult mõtlemises kinni olevaid asju.
Pluss see asjaolu, et ma olen tegelt ilge õeluskott kah mõnikord.

"Loe seda raamatut. See on hea. Ja see on suht lihtne ja õhuke ka." (sest sa oled meil ju selline rumaluke ja raskeid raamatuid ei tohi
igaksjuhuks sulle, pisike, soovitada )

Deem. See on juba isegi minu jaoks naljakas.

Üks teine kõvasti lühema lõigu tegev tore asi, mille peale ma täna mõtsin, on trükkimine. Mul on ikka nii hea meel selle üle, et ma selle klahvidele-ei-vaata-meetodi ära õppisin tookord. Juba ammu. Kõikidest asjadest, mida ma oskan või ära olen õppinud, on see kõige rohkem mulle rõõmu teinud. Kuigi mul on palju rõõmustavad oskusi. Korrektne ja efektiivne trükkimisvõime on ikka üle... prahi? Eh? Mis väljend see on? Igatahes. Trükkimisoskusest on rõõmu siis, kui ma vaatan oma kõrget skoori orksi typeraceris. Rõõmu siis, kui ma eputan seltskonnas oma ~64 wpm kiirusega. Mingis jutustavas loengus asjade kiire kirjapanek on ikka sitaks hea asi. Päris palju asju saab ilma klahvidelt õige tähe otsimiseks peatumiseta kirja panna. Tegelt ka. Ja siis muidugi see oma mõtete kirjutamine. Kippelt. Ilma takerdumata. Mõte tuleb ja juba ta ongi kirjas. Nii hea. Blogimiseks, esseede kirjutamiseks, niisama enda seest välja sõnastamiseks. Pluss kõik IM-imine. Sellest saab siis nagu päris suhtlus. See on ikka nii hea oskus. Soovitan kõigile. Õppige ära.


Weedsi tunnusmuusika
kummitab. Peaaegu kogu aeg. Pealegi võib seda igal pool täitsa isemoodi enda moodi valesti iseäralikult laulda. Sest see lissalt on selline laul. Nii see käibki.

Comments

  1. mina arvan endast vahel päris hästi, kui ma peeglisse ei vaata
    aga kodus mul peeglit ei ole kust ennast näha ja ma ei teagi mis mulje ma endast jätan
    ükspäev tahtsin kosmeetika poes vaadata endale miskit head sobivat kreemi
    ja mida tegi müüja
    ta vaatas mind pealaest jalatallani sellise põlgliku pilguga ja ku ta poole pöördusin siis keeras pea ära
    läksin siis poest välja
    ja vaatasn end peeglist
    sealt vaatas vastu üks patsidega veider eit
    mantel eest pikem kui tagant
    seljas pungil seljakott
    kaelas mustlase rätik
    lubasin endale, et järgmiseks talveks teen endale maani karakulkasuka, mis lohiseb mööda maad, ostan või teen endale korraliku koti
    sest ma ei taha, et mind enam NIIMOODI keegi vaataks
    ja et ma oma kehva välimuse pärast teenust ei peaks saama
    ükskord veel häiris mind üks kosmeetikamüüja::tahtsin midagi konkreetset endale osta ja tema raiskas mu aega otsides kõige odavamat
    ei ta viitsinud mulle korralikult soovitada ega midagi, sest jälle nägin vist tema meelest välja kui kaltsakas
    mõned inimesed liigitavadki teisi niimoodi oma mallide järele
    lihtne on ütelda, et ära tee välja ja raske on täita
    aga vahel teeb haiget
    mina oleks häält teinud, et hei mina ka siin
    tavaliselt viskan uljalt oma "päkapikusalli" üle õla ja pea selga
    ja tõesti ei tee kellestki välja
    kui ikka Sind teenindav personal arvab et Sina olen nende jaoks mitte vastupidi siis pole miskit teha
    põhiline on see, et Su lapsel on hea
    kuda see jutt oli mis mu vanem tütar rääkis?
    et kui SA sõidad bussis, siis Sa EI SAA JU kõigi nende reisijatega sõber olla:P

    ReplyDelete

Post a Comment