Wednesday, March 04, 2009

Apelsinid


Mul oli loeng, kus me õppisime eneseupitamist ja pugemist. Praktiliste nõuannetega ja rohkete soovitustega. Teaduslikele uurimustele tuginedes.

Õhtul ei tule und. Niimoodi, et ma olen sitaks väsinud ja ei saa midagi mõttekat pärast mingit kellaaega teha. Ronin voodisse ja und ei tule. Siis mai saa hommikul üles. Juba mõnda aega see mul nõndamoodi. See ei sobi koolis käimisega kokku.

Ma teen kohatuid nalju. Selles mõttes kohatuid, et nad on kuidagi solvavad või õelad. Ja vahel selles mõttes kohatuid, et nad pole üldse naljakad kellelegi või lähevad käesolevast teemast üleni mööda.

Oma isikliku kohvikruusi ja mõne paki lahustuva kohvi kaasaskandmine koos teadmisega, kust saab kuuma vett, on hea kooslus. Ma saan igal pool pikniku püsti panna. Praegu on mul näiteks hommikusöök kohvi ja blogimisega füüsikahoones. Sest keldris annavad nad vett ja Tartu pood on varakult juba lahti. Ja mul on arvutit loengus nigunii vaja.

Uued papud, jei. Käisin terve selle suuuure papudepoe korralikult läbi. Vaatasin hindu ja moode ja materjale. Lõpuks otsustasin ühtede kasuks, mis olevat kunagi enne maksnud peaaegu tonna ja praegu miskipuhul aint paarsada. Siuksed natuke ketside näoga tillukesed meestesaapad, mis näevad kuramuse head välja ja on hulluksajavalt libedad. Mudugi läks mul natuke aega, et kõige väiksemat numbrit leida. Aga ma leidsin. See on see asi, mis on meeste jalanõude juures tore. Nende hulgas on minu suurus olemas. Minu jalgadega naisi pole lissalt ette nähtud. Janoh, naiste saapad olid ikka koledad ka. Ja ebapraktilised. Vähemalt selles poes. Mai osta endale ju talvel lume, lörtsi ja jääga pikkade vahemaade kõndimiseks tikkkontsaga saapakesi, mis on valmistatud paberisarnasest riidest. Või mingeid üldse mitte jala kujuga moodustisi, mille peale on kleebitud mingit sädelevat või läikivat sodi.

Siis kui mingi psühhide loengu või seminari lõpus mingi vastav noor kogenematu pihv, kes seda annab, uurib, kas meil on midagi küsida või lisada, tekib mul siuke tahtmine. Tahaks tõsta käe ja öelda, et me oskame ise ka lugeda. Slaidide pealt. Me näeme neid seal ja me saame sealt maha lugeda, ei ole vaja meid selles aidata. Me lausa saame nendest lausetest aru, mis seal kirjas on, neid ei ole vaja ümber jutustada. Ja siis tahaks öelda, et nii halvad näited. Sobimatud, väheelulised, teemasse mitte minevad jne. Noh, ma saan aru, et kui on mingi teema, mille kohta ma olen eelnevalt ise hästi palju lugenud ja jõudnud juba palju mõelda. Et siis võibolla juhtub, et ma tean paar näidet rohkem kui see õppejõud, kes teab kindlasti paljusid teisi asju minust rohkem/paremini või talle ei tule see hea näide parajasti meelde. Aga päris tihti on nii kah, et ma kuulen sellest asjast esimest korda selles loengus ja näited, mis tuuakse on nii halvad, et ma suudan kohapeal asjast alles kuulda saanult juba paremaid ja tabavamaid näiteid välja mõelda. Tavaliselt ma mudugi ei ütle midagi. Sest mai viitsi seda endale tähelepanu tõmbamise asja läbi teha (mingi hõikamine köhatamine käega vehkimine) ja nad alati vaatavad mind nagu mingit imelooma, kui ma loengust aktiivselt osa võtan. Siis ma lissalt vingun oma blogis pärast selle kohta. Kuigi, vaata, et sa nüüd jälle üleni valesti ja hukka mind mõistma ei hakka. Psühholoogia on sitaks lahe. Rokib sajaga. See on huvitav ja pinget pakkuv ja igati tore. Pealegi on see lihtsasti omandatav ja annab kergesti ilusaid hindeid. Ja neil on mitu hästi toredat inimest loengute eest vastutamas ja mõnikord ka neid tegelikult lugemas ja mõnikord on see kõik üleni viimase peal. Lissalt. Mõned. Ja siis tihti. Või kuidagi. Meeldejäävamalt. Deem, ma olen ikka nii sallimatu ja üleolev. Ennasttäis.

Tõmbasin oma seljakotiga kogemata kooli kohviku kohvimasina ees olnud piimakannu maha. Piim lendas igale poole laiali ja kann läks katki. Päris pahasti. Seal pidi umbes kohe mingi liiga paljude ülikonnas inimeste üritus hakkama ja nüüd peab niigi üleni ähmi täis kohvikutädi külmkapi pealt piima maha pesema. Oh mind küll.

Koit kallistab koguaeg. Tal on mingi tohutu kallistamis-hooaeg. Näiteks peab ta saama vähemalt kaks kallistust hommikuse õueriiete selgapanemise ajal, kui hästi kiire juba on. Vahepeal jätab oma mängu pooleli, et mind kallistama tulla. Seda kallistamist jätkub ikka hästi palju igasuse tegevuse kõrvale. Ükspäev teatas mulle enne magamaminekut: "nii hea, et sa oled nii hea emme sellise ilusa patsiga."

I’ll be dreaming my dreams with you
dreaming my dreams with you...
(viiulid taustal viiuldamas. valsitaktis. seesama)

Öö on juba. Emme on siin ja üldse ei osta mu teooriat. Elu ja inimeste ja asjade kohta. Oh häda. Ma omaarust nii usutavalt räägin. Nii ostetavalt. Mul on mudugi hullud teooriad kah.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget